Piibliselts koolitusreisil Suurbritannias

Eesti Piibliseltsi juhatuse ja töötegijate ühisdelegatsioon (Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Imbi Lend, Mart Rannut, Urmas Tamm) tutvus juuli algul Briti Piibliseltsi (BFBS) ja Ühendatud Piibliseltside (UBS) töö ja tegevusega Suur­britannias.

Sissejuhatuseks külastasime Swindonis Ühinenud Piibliseltside (UBS) keskust. Kohtusime lühidalt UBSi peasekretäri Mi­chael Perreauga ning programmidirektori Terje Hartbergiga, kes veerand sajandit tagasi aitas Ida-Euroopa maades piibliseltse taasluua ning kellel oli ka oluline roll Eesti Piibliseltsi taastamisel. Mitmeid meile olulisi teemasid arutasime eri töövaldkondade juhtidega, kes oma tegevusi tutvustasid ja uusi mõtteid andsid.
Kirjastamise töörühma ülesandeks on rahvuslike piibliseltside kirjastamistöö toetamine mitmekülgse oskusteabega. Töörühma tegemistest rääkisid Tony Fisher ja David Bolton. Sai näidiseid käega katsuda ja lapata ning tutvuda mitmete nn suunatud tõlgetega, mille aluseks on Eugene Nida tõlkepõhimõtetest lähtuv dünaamiline tõlge.

Eri sihtrühmadele mõeldes
Huvitav oli piiblitõlge nn selges keeles (plain language). Sellele keelehooldemeetmele, mille puhul koostatakse tekst (antud juhul tõlge) keeles, mis on lugejale võimalikult täielikult ja kergesti mõistetav, samas ei ole sõnasõnaline tõlkevastavus oluline, on ka Eestis järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama.
Samuti on seal valminud koostöös eriarstidega düslektikutele mõeldud Uus Testament. Eri sihtrühmadele antakse välja keeleliselt neile kohandatud evangeeliume, kusjuures millegipärast on tavaliselt selleks Markuse evangeelium, mis lõpeb Jeesuse ristilöömisega ning kus ülestõusmise osa on üsna napp. Ka Eestis on taoline üllitis olemas: 1980ndate lõpus Good News/Living Bible’i põhimõtetel välja antud Luuka evangeelium koos Apostlite tegudega, mis nüüdseks on küll harulduseks muutunud ja vajaks kaasajastatud uustrükki.
Lisaks pakub UBS parateksti ja muu tarkvaraga abi tõlgete tegemisel sihtkeelde, näiteks sai nüüd tõlgitud piibel albaania keelde.
Briti Piibliseltsis kohtusime ammuse tuttava Phil Rogersiga, kellega koostööst on meil sel aastal ilmunud tore motopiibel (täpsemalt küll Uus Testament) ette näidata. Näituste osakonnas esitleti meile sellega seonduvat turundust ning messide korraldamist.

Külatüdruku unistusest alguse saanud
Walesi pealinnas Cardiffis kohtusime Briti Piibliseltsi nõukogu liikme Arfon Jonesiga. Tegu on legendaarse keeleaktivistiga, kes 1960ndatel kõmri keele õiguste eest võideldes ka vangis on istunud ning nüüd hingekarjase ametit peab. Töö kõrvalt on ta tõlkinud tänapäeva kõmri tavakeelde ka piibli, mis peaks lähinädalatel trükist ilmuma, veebis on see juba praegu kättesaadav. Senine tõlge on sisuliselt üle 400 aasta vana (aastast 1588), mida mõnikümmend aastat tagasi küll kohendati, kuid on sellegipoolest kõrgkeelne ja arhailine ning tavalugejale tihti ka mõistetamatu.
Walesis oli meil kohtumisi mitmetes kogudustes ja kirik­likes organisatsioonides. Põhirõhk Walesi tegemistes oli Mary (kõmri keeles Mari) Jonesiga seotud paikadel. Siin alustasime tutvumisest Mary Jones Worldiga (MJW), mis kujutab endast õppekeskust, kus näitlikustatakse Mary Jonesi loo kaudu piibliseltside tegevuse algust ja arengut ning tööd tänapäeval kogu maailmas. Meeldetuletuseks: Mary Jones oli see lihtne Walesi külatüdruk, kes pennikaupa endale piibli ostmiseks raha kogus ning siis aastal 1800 mõnikümmend kilomeetrit pastori juurde matkas, et unistus teoks teha.
Mary Jonesi tagasihoidlik lugu, mis ju eriti millegagi silma ei paistnud, pani tema hingekarjase Thomas Charlesi südamesse vajaduse pühakirja kõikide jaoks maailmas võimalikult kättesaadavaks muuta. Siit saigi piibliseltside töö alguse.
MJW õppekeskus on rajatud Nerys Siddalli juhtimisel selle kiriku kõrvale, kust Mary Jones lõpuks oma piibli kätte sai. Meie jaoks oli vägagi õpetlik vaadata ristmeedia kasutust mitmete õppeprogrammide ülesehitamisel, kus olid nii õppeklass, videod, näitus, mängud ja tegevused ning palverännaku rada koos paljude vaatamisväärsustega kootud ühe lihtsa loo sisse. Palverännak ise, mis algab Mary Jonesi koduukse alt ning jõuab välja õppekeskuseni Bala linna servas, on umbes 40 km pikk ning läbib Walesi kauneid paiku.

Otsimise rõõm on jäetud külastajale
Oli võimalus tutvuda ka Mary Jonesi sünni- ja surmakohaga, mõlemad paigad on pidulikult tähistatud, sünnikohas on sellele lihtsale külatüdrukule lausa monument püsti.
Üllatav oli, et kuigi palverändureid mitmest rahvusest ja rassist vooris sünnikohta ja sealt edasi, oli kohalikus suuremas külas Mary Jonesi sünnikoht tundmata. Inimest, kes teaks, kus kandis see asub, andis otsida ning ega temagi polnud isiklikult seal käinud. Selle paiga kaugusest oli tal üsna udune ettekujutus. Tuleks küll mainida, et küla keskel kaardi peal oli see tähistatud, kuid vägagi ebainformatiivselt ning jäi seetõttu igasuguste loodus- ja linnuvaatlejate radade varju.
Ka Mary Jonesi haud ei tundu eriti külastatav olevat: roostes kalmistuväravat andis lahti teha ning soliidse kiviplaadiga tähistatud haua otsimise rõõm on jäetud igale külastajale. Leidsime selle siiski üles, haud asub sealse Petlemma kabeli taga.
Kuigi aktiivseid ja seesmiselt põlevaid töötegijaid leidub, pole viimasel ajal Walesis enam suuremaid ärkamisi olnud. Barmouthis ja mitmel pool mujal oli näha, kuidas tühjaks jäänud kirikuhooned olid rakendust leidnud nii kohviku kui kunstikeskusena, kus mingi puuslik ukse kõrval ilutses. Meil linnades ehk seda muret veel ei ole, maakohtades aga küll.

Kohtumised Bala linnas
Wales oma kolme miljoni elanikuga on elanike arvult Eestist poole suurem, kuid pindalalt poole väiksem. Põliskeeleks on siin kõmri keel, mida räägib veel kolmveerand miljonit inimest. Tänu aktiivsele keeletööle see arv ei vähene, kuid enam ei leia ainult kõmri keelt kõnelevaid inimesi, inglise keel on kohalike seas teiseks ja tihti domineerivaks keeleks saanud. Muide, paarsada aastat tagasi oli kõmri keele kõnelejaid eesti keele kõnelejaist paar korda rohkem, kuid siis oli meid veel rohkem soome keele kõnelejatest.
Bala linnas oli meil mitmeid kohtumisi Walesi kirikuinimestega ja tutvumisi eri töövormidega. Praegu ei tundu sealsetes kogudustes just hiilgeaeg olema, mitmete kogudusejuhtide suust kuulis küllaltki murelikku juttu koguduseliikmete arvu ja kinnisvara kulude teemal. Eks siin üksjagu mõju ka inglise keele survel kahanev keelekeskkond, mistõttu kõmrikeelseid inimesi järjest vähemaks jääb.
Kogudused on seetõttu suuresti kakskeelsed ka traditsioonilistes kõmrikeelsetes piirkondades. Kirikud ise on võimalusel seest mugavamaks ümber ehitatud: traditsioonilisele suurele koguduseruumile ja käärkambrile lisaks on ehitatud kirikusse ka väiksemad seminariruumid koos kööginurgaga ning sanitaar- ja muud ruumid.
Hea tunde tekitas kunagine kuulus presbüteriaani jutlustajate kool Bala kolledž ja meid vastu võtnud kolledžinoorte aktiivsus. Suurenenud nõuete ja kasvanud konkurentsi tingimustes ei ole seal enam tasemeõpet, kuid edukalt on kohandatud end kristlikuks koolituskeskuseks, kus toimub noortetöö juhtide koolitus, töö kogukonnaga, suvekursused ja muud elukestva õppe vormid.
Balas kui tuntud puhkekeskuses on ka traditsiooniline laste laagrimaja, mis on endisest häärberist selleks kohandatud. Lisaks pakutakse koguduste töötegijatele aasta ringi ka koolitusi.
Huvitavalt on töösse rakendatud vanade kloostrite kivimüürid. Näiteks Valle Crucise tsistertslaste klooster, mis hävis nagu Pirita kloostergi reformatsiooni / anglikaani kiriku tekkimise aegadel ning kus on ehk samavõrra müüregi järel, pakub muuseumina vaatajale lisaks teabele eri ruumides ja paikades videote kujul ka personifitseeritud rännakut läbi kloostri igapäevaelu 1362. aastal seal tegutsenud noviitsi silmade ja jutu kaudu.
Elamusliku ja kogemusrikka koolitusreisi lõpetas osalemine meeliülendaval kõrgkiriklikul jumalateenistusel Londoni Westminster Abbeys koos poiste- ja meeskoori laulu ning võimsa orelimänguga.
Mart Rannut