Piiskop Rahamägi eesti rahva sündivusest 2. osa

(Algus EK nr 3.)
Euroopas tekkinud neomaltlus jõudis ka Eestisse. Euroopas soovitakse 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses väiksemat sündivust. Levib rasedusvastaste vahendite kasutamine. On teada, et eriti toovad meile sisse eostusvastaseid vahendeid harjuskid – vene kaupmehed.
Autor ütleb, et rahva jõukus kasvab, tervishoid paraneb, ka korteriolud ei saa olla vähese sündivuse peapõhjuseks. Varem hoidsid inimesi tagasi religioossed traditsioonid, nüüd edendab inimest egoistlik ja naturalistlik materialism. Valitseb ateism. Prantsuse kirjanik Zola ütleb, et valitseb lõbureligioon. Lühidalt sõnastades võib öelda, et tekkinud olukorra on tinginud ilmavaade.
«Mitte materialism ja naturalism iseenesest ei ole siin süüdi, vaid need – kõigepealt Jumalast lahtipäästetud inimesed, kes ühendatud teravakujulise egoistilise hingega elumõnude, eriti ja kõigepealt just sugulise maitsemise järele, on sündivuse vähenemise peapõhjus viimastel aastakümnetel.» Hermann Fernau, kes ei ole just suur usupooldaja, ütleb, et prantsuse rahva järjest kasvav usuvallatus on sündivuse vähenemise üksainus peapõhjus. Kirjandus, meedia – kõik need kultuurivaldkonnad on muutunud nilbemaks.
Dr Vilms katsub leida, kuidas naiste enamarvu saaks ära kasutada, võitleb alkoholi, suguhaiguste ja abortide vastu. Prof Põld peab vajalikuks piirata massikultuuri demoraliseerivat mõju. Ent autor ütleb: «… meie arvame põhjuseks olema peaasjalikult rahva hinge ja vaimu mürgitamise.» Sellega paralleelselt on muidugi vaja luua majanduslikke võimalusi sündide arvu suurendamiseks.
On tehtud mitmesuguseid ettepanekuid sündimise otsekoheseks tõstmiseks. J. Vilms pakub võimalikuks kiireks lahenduseks suhtelise polügaamia ja arvab, et «kiriklik» monogaamia olla väikerahvaste väljasuremise tegur. Autor on aga sootuks teistsugusel arvamisel ja ütleb, et Õhtumaa monogaamia taga seisab terve inimkonna ajalugu, mis andis vanematele kindlustuse nende laste suhtes, hoidis suguliste liialduste eest, võtab võimaluse suguhaigusi laiali laotada ja annab võimaluse seksuaalset füüsilist jõudu transformeerida psüühilisse.
Just monogaamia on see viis, kus võimalikult paljud rahulikul viisil seksuaalselt rahustatud saavad. Monogaamiline printsiip ei ole orjastav ike, vaid kahe isiku tahteline ühendus, mis annab inimsuhetele selles valdkonnas otsekohesuse ja selguse.
Majanduslike ja sotsiaalsete reformide tähtsusest sündivuse suurendamiseks
Aluseks jättes monogaamilise abielu, on kaks viisi tõsta sündide arvu: esiteks suurendada abielude arvu ja suruda alla abiellu astumise aega ning teiseks vähendada laste surevust. Paraku tõdeb autor, et kuigi kõik asjaolud oleksid nagu paranenud, on laste arv siiski vähenenud.
Märgitakse, et Saksamaal toetatakse lasterikkaid peresid erinevates eluvaldkondades nagu korteriküsimuses, koolides on sisse seatud stipendiumid, maksudes on ette nähtud privileegid, riigis on kehtestatud lastetusmaks.
«Meie aga – tahame tõsta oma jõukust, maitsta elu – ja meie ei tee seda töökuse ja tublidusega, vaid vähema arvu laste kulul. Kui inimese tahe … niisuguseks muutub, et tema lapsi enam ei taha, kui … ta ei näe tarvidust abiellu astuda ja lapsi sünnitada ja ei suuda seda – siis on vaja revideerida ilmavaadet,» kirjutab Rahamägi.
Usk ja religioossus
Autor on arvamusel, et iibe probleem on esmalt just religioosne probleem. «Kui hävitatakse usk, hävineb kõlblus. Kui eesmärk on elumõnud ja enesearmastus, aga mitte eneseohverdamine ja kohusetäitmine, siis jõudude ja annete igakülgse kasutamise valesti rakendamine on aga just Saatana suunatud. Sest püsivat õnne ju ei leita. On ainult eesti rahva häving, enesemahamüümine rahvusvahelistele oligarhidele.»
[Väidet illustreerib tänapäeval hästi Janek Mäggi kommentaar «Aidamehed toovad pärisorjuse», Postimees, 21.11.2003. – L.L.]
Kui oleks võimalik rahva usulisi jõude koondada, tooks see pöörde rahva ellu. Paljudel juhtudel ei taheta lapsi mitte raske majandusliku või sotsiaalse seisukorra pärast, vaid seetõttu, et tahetakse elu maitsta. Jumal on sugulise läbikäimise vajaduse targalt soo jätkamiseks inimese sisse istutanud. Et usundiline ilmavaade ja laste sündivus korrelatsioonis on, selle kohta toob autor näiteid.
«Olgu esimeseks näiteks juudi rahva visa püsimine iseenese keskelt sünnitamise teel [juudi rahvaarv oli 1923. aastal 15 miljonit]. Küll on jõukad juudiringkonnad väheproduktiivsed – nad on individualiseerunud, egoistlik õnn ja elumaitsmine on nende pürgimiste eesmärk. Teine asi on nende juutidega, kes esiisadest päritud seadusele, käsule, komblusele ja ilmavaatele truiks on jäänud. Juutidel oli keeld lastetapmise, väljaheitmise ja müümise vastu juba väga ammu enne, kui teistel rahvastel veel seda arusaamist ei olnud. Varakult hakkas kehtima ainuabielu; lasteta olek oli Jumala karistus ja häbistav, laste rikkus aga Jumala kink.»
Teise tõenduse toob autor katoliiklikest maadest. 1911. aastal oli Riia linnas, kus majanduslik olukord ja tervishoid Eestiga enamvähem ühesugune, sündinud laste arv suurem surnute arvust järgmiselt: juutidel ja rooma-katoliiklastel 50%, kreeka-katoliiklastel 45%, vene-vanausulistel 30% ja evangeeliumiusulistel 3%. Põhjusena nähakse, et katoliikluses on usuelu vähem intellektualiseeritud, ka võidakse pihitooli kaudu nõuda traditsioonidest kinnihoidmist. Mida ürgsem on usuline jõud, seda suurem on sündivus.
(Järgneb.)
Lea Lõhmus