Põhiväärtused Eesti poliitikas

Kuulun erakonda, mis on programmiliselt omaks võtnud kristlik-demokraatlikud põhimõtted ja suhtub neisse konservatiivselt.

Nii nagu Vello Salo enda kohta on öelnud – et on alalhoidlik ja oma põhimõtteid sagedasti ei vaheta. Seetõttu kuulub Isamaaliit üle-euroopaliselt Euroopa Rahvaparteisse, kuhu sellised konservatiivsed ja kristlik-demokraatlikud erakonnad kuuluvad. Eestist on selle rahvusvahelise koosluse liige veel Res Publica.

Kristlik põhimõte räägib, et elu on antud, vara on antud, au ja väärikus on antud Jumala poolt – ja seda inimene lihtsalt ei saa teiselt ära võtta! Need põhimõtted on olnud põlvkondi üldtunnustatud. Sellist järjepidevust tuleks ka täna õppida poliitikas, kus kiputakse vahel strateegiaid ja seadusi muutma üleöö, ilma et seni tehtud töö tulemused veel ilmnedagi oleksid jõudnud.

Peaksime õppima püsivust, millega keskajal ehitati kirikuid. Vahepeal võisid ehitusstiilid muutuda, seni tehtut aga ei lammutatud laiali, ei muudetud kohta, ikka ehitati mitmesaja aasta jooksul – kuni hoone valmis sai. Nii tuleks moderniseerida ka ühiskonda – stiil võib muutuda, aga hoone sisu ja mõte püsib nii, nagu kavandatud oli.

Nii nagu kirik, nii peab ka kristlik-demokraatlik poliitika kaitsma püsivaid väärtusi, pidades kinni kindlatest etteantud reeglitest inimestevahelistes suhetes. Eetiliste väärtuste ja moraalsete tõekspidamiste üle ei kaubelda. Nende järjekestvus on väljaspool vaidlust. Konservatiivsed väärtuspõhimõtted on kui ühiskonna sisse ehitatud ralliauto turvaraamistik, mis hoiab ühiskonda koos nii ohtlikes kurvides kui ka võimalikes kokkupõrgetes.

Põhiväärtuste süsteemi tugevus seisab selles, et see on püsiv ja kantakse edasi põlvest põlve – ei ole mitte ainult arusaadav kõigile, vaid on kasvanud nii meie sisse, et suunab iseenesest iga meie sammu ja kui me neid samme mingil põhjusel astuda ei saa, tekib ebamugav tunne. Nõrgemad meie hulgast elavad seda ebamugavust välja edvistades ebakonventsionaalsusega, vaigistades praalimisega oma sisemist hirmu, mida igaüks neist tegelikult põhiväärtuste suhtes vääratades tunneb.

Ei ole mõtet ühekaupa peatuda probleemidel, millele kristlik poliitika lahendused leiab – perekonnamudelid, vastutus laste kasvatamise ja vanemate aitamise eest, võitlus liigkasuvõtmisega, homopaaride pretensioonid, alaealiste ärakasutamine – igale küsimusele on vastus olemas, kui on olemas kindel moraalne alus.

Kas ühiskonnale oluliste küsimuste lahendamisel peab  kaasa lööma ka kirik? Jaa, loomulikult – lugupeetud koguduste hingekarjased ja liikmed – teile antud ja endale võetud väega peate te kaasa rääkima eesti rahva otsuste kujundamises ja käekäigus. Kiriku kaasarääkimist loetakse loomulikuks just seetõttu, et ta on riigist lahutatud. Kogudustelt kui pikkade traditsioonidega kodanike ühendustelt oodatakse siinkohal palju!

Eestis on siis hea ja turvaline elada kui põhirahvus, eestlased, end siin hästi ja turvaliselt tunneb. Kõik muud andku väga andeks, aga põhiseaduses on eesti rahva poolt heaks kiidetud tekstiread: «… kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis selle kõrval, et on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, peab ka tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade».

Kristlik kultuur ja selle kandja kristlik kirik on loomulikult suur osa sellest eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise tööst.

Novembrikuu Akadeemia pakub lugemiseks Ingrid Rüütli ja Ene-Margit Tiidu artikli «Eesti kooliõpilaste väärtushinnanguist ja huvialadest», milles iseloomustatakse vastavat uuringut.

Selle järgi väärtustavad koolinoored selgelt kõige rohkem kodu ja perekonda, seejärel sõpru, edukust ja karjääri, ausust, enesearendamist jne. Abstraktsetest kategooriatest ongi ausus kõige rohkem hinnatud – suhteliselt tabatavad on laste jaoks ka sellised kategooriad nagu rahu, kohusetunne, optimism.

Selgelt tabeli lõppu jäävad eestlus, isamaa-armastus, rahvuskultuur, traditsioonid, mida pidas oluliseks vaid 21–30% noortest ja eriti tähelepandamatuks jäid kolm viimast: esivanemate austus, globaliseerimisvalmidus, usk.

Niisuguse edetabeli puhul võiks ju väita, et noored on hukas! Ja minestanult maha langeda.

Kas meie noored on isamaatud!? Ei ole! Isamaa seondub eesti koolinoortel eeskätt koduste ja lähedaste asjadega nagu perekond, kodu, kodupaik, sõbrad, sugulased, kodumaa loodus. Mis on iseenesest ka loomulik, sest nimetatu on igapäevane ja käegakatsutav – mõistmist ja tundmusi puudutavad nähtused saavad tabatavaks mingi elukogemusega ja pisut küpsemas eas.

Küllap on see alati nii olnudki. Ja alati on põlvkondade side taganud väärtushinnangute sellise mõjutsükli, et selleks ajaks, kui noor inimene jõuab niikaugele, et tal on endal lapsed, on ta valmis läbitunnetatud väärtusi ka neile edasi andma.

Kas selles põlvkonniti väärtushinnangute omaksvõtmise ahelas on viimase aja kiires arengus tulnud ette mingeid muutusi? Statistika räägib enda eest. Eestis on aasta-aastalt tõusnud abieluväliselt sündivate laste osakaal ja Eesti astumisel Euroopa Liitu sai Euroopa Liit endale uue rekordiomaniku – mis puudutab abieluväliseid sünde. 2004. aastal sündis Eestis teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes kõige suurem osa lapsi väljaspool abielu – st 57,8% ehk ligi kolm viiendikku.

Perekondade lagunemise ja perekonna kui niisuguse teisenemise suhtes peaks kristlik-demokraatlik poliitika looma oma tõkkemehhanismid ja kristlik kirik lastega perekonna ümber aura, mis aitaks meie ühiskonnas järske lagunemisi vältida või vähemalt pehmendada.

Kuigi perekonna roll noorte elus on pisut muutunud, peavad noored tasakaalus perekonda oluliseks. St et praegu ei ole kandunud perekonnastruktuuri muutumine veel otseselt väärtushinnangutesse ja kui meil ühiskonnas perekonna roll stabiliseerub, hakkab enamus lapsi jälle kindlatesse peresuhetesse sündima.

Nagu öeldud – noored ei ole hukas, kuid see veel ei tähenda, et asjadel saaks lasta isevoolu minna. Praegu veel on noored eelkäijatega enam-vähem samal lainel ühiskonnas seni veel püsivate sidemete ja veel püsivate perekondlike kasvatustõekspidamiste tõttu.

Kui vanem põlvkond traditsioonilises laadis oma kohust täidab, siis kandub noorte tähelepanu kodult ja perekonnalt edasi ka isamaale ja rahvuskultuurile ja meil ei tule suurt tagasilööki ka isamaalisuses.

Konservatiivse poliitika ülesanne on kaitsta selgelt põhimõtteid, millesse usutakse.

«Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle» põhimõtte kõrvale sobib kaasajal hästi põhimõte «ära tee nn virtuaalses maailmas seda, mida sa ei taha, et tehtaks reaalses maailmas». Kristlike väärtuste prismas tuleks näha ka kommertsialiseerunud digitaalmaailma lammutavat mõju noorte maailmapildile. Reeglite seadmine on tarvilik ka mängumaailmas, et üksnes seal viibivad inimesed ei kasvaks üles täiesti ilma reegliteta!

Konservatiivne poliitika ei tohi lubada diskussiooni asendamist võltskorrektse naeratusega.

Just võltskorrektsuse sohu vajumise tõttu ehmatavad Euroopat varem endale külla kutsutud inimeste ja immigrantide teise põlvkonna korraldatud tänavalahingud Prantsusmaal ja mujal Euroopas.

Oma positsioon tuleb ausalt välja öelda ja kõvasti, sest kõik argumendid tuleb lagedale tuua. Kui arutelu on aus, siis teeb rahvas, kui teda ei segata väljastpoolt ja tegelikke asjaolusid pole varjatud, kokkuvõttes ikkagi õige otsuse. Nii et arutelu peab olema aus ja vahel tuleb ka kõvasti öelda!

Ühiskonnategelane on oma rollis selleks kohustatud, aga inimlikult tuleb suuta alati andestada ja mõtlematult öeldud solvangud unustada ja vabandada tehtud ülekohtu eest. Ma lõpetangi sellega, et palun vabandust poliitilistes väitlustes enda öeldud ränkade sõnade eest ja andestan inimlikult kõik, mis mulle rasket on öeldud!

Tõnis Lukas,
Isamaaliidu esimees

—————————

11. novembril 2005. a  EELK konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» peetud ettekandest.

TOIMETUSELT

Tänase Eesti Kirikuga levib ajaleht Rahvuslik Koguja, mida annavad välja Põllumeeste Kogu ja Tartu Rahvuslaste Klubi ning mida finantseerib Isamaaliit. Lehe ilmumise koos Eesti Kirikuga teeb võimalikuks 6. juulil Isamaaliidu ja Põllumeeste Kogu poolt tehtud ühisavaldus, mis annab aluse pikemaajaliseks tihedaks koostööks ühiste eesmärkide saavutamiseks. Lähtutakse ka ühistest väärtustest Eesti rahvusriigi edendamisel.

Põllumeeste Kogu loodab oma sõnumit koos Eesti Kirikuga levitades suurendada inimeste huvi ühiskonnas toimuva vastu. Rahvusliku Koguja vastutav toimetaja Tõnu Ojamaa (tel 749 0210) soovib saada tagasisidet: positiivse vastuvõtu korral avaldatakse Rahvuslikku Kogujat koos Eesti Kirikuga edaspidigi.