Ajalugu õpetab, et mida rohkem
tarbimishasarti ja rikkust on ühiskonnas, mida suurema võimu ja aupaiste
haaravad endale liidrid, seda kõrgemale peaks tõusma selle nautijate kõlbeline
tase.

Tänini on kahjuks vastupidi. Ladvik mandub
heaolu- ja võimumiasmis, hakkab kõlbeliselt kõhetuma ja süüme tõrjumiseks
propageerima moraaliraamide avardamist – tegelikult nende lõhkumist.  Rahva trendisõltlikum osa teeb kõik kõrgkihi
«vembud» püüdlikult järgi. Tagajärjeks on langus kõigis valdkondades ning
värske vaimuga barbarite ülemvõim ja hävitustöö vanas, kõdunev-roiskuvas
kultuuriruumis. Märgid näitavad, et sama on tabamas ka õhtumaad ja selle
mõjusfääri.

Noortele suunatud

Mõttetark on öelnud: «Kui tahad tappa
inimest, pead temaga võitlema, kasutama tapariista. Aga kui soovid hävitada
kogu rahvast, võta talt moraal. Võidelda pole vaja, sest paljud ei mõista
moraali väärtust ega püüa seda kaitsta.»

Oleme näinud, et ka vägivallarežiimi
ajupesus võib olla paikapidavat. Küllap mäletavad paljud, et nõukogude propagandas
nimetati kapitalismi roiskuvaks. Täna näeme, et selles on palju tõtt. Meie
(noorte)meedias on liialt avalikku ja varjatud meelemürgipropagandat, vägivalla
idealiseerimist, homo-promo, ropendamist jms.

Kõlvatuse levitajate eriliseks sihtgrupiks
on lapsed ja noored. On ju nende teadvus kõige kaitsetum ja vastuvõtlikum.
Kristliku kasvatuse asemel satuvad koolidesse 
homoseksuaalidest «lektorid», kes õhutavad lapsi ja noori «avastama enda
homoseksuaalsust».  Otsekui oleks sellest
vähe, suruvad teatud grupid ka kirikut allakäigule, soovivad võtta talt õiguse
kaitsta kristlikku moraali.

Usk ja kirik on tänini olnud  paljudele hingelise toibumise ja vaimse
kosumise paigaks, armsate mälestuste taaselustajaks, mõttesillaks lahkunutega.

Kaks poolust

Meie kiriku traditsioonidest ja esivanemate
tarkusest laotud kaitsemüür on tänini pidanud vastu dekadentliku  konkurentsiühiskonna rünnakutele. Kauaks?!
Mitte mingil juhul ei saa kirik jääda pühaks paigaks, kui seal hakatakse
õnnistust jagama samasoolistele paaridele. Kristlikke tõdesid ei saa tunnustada
valikuliselt.

Mis inimkonna kogemustes kinnistunud Jumala
tarkus see veel on, mida iga mõjukam grupp võib suvaliselt kärpida, ümber teha?
Mitte juhuslikult ega asjata pole Piiblis nimetatud homoseksuaalsust surmapatuks.
Teatud mõjukad ringkonnad on püüdnud varjata selle nähtuse negatiivseid külgi,
mis kahjustavad meid rahvuslik-riiklikul tasandil (suurendab demograafilist
kriisi) ja isiklik-perekondlikult (meditsiinilised probleemid ja
üksindustragöödia). 

Praeguseks on (lääne)maailm lõhestunud
kaheks vastandlikuks pooleks: uustraditsionalistideks (neid on enamus) ja
ultraliberaalideks. Rõhuvas enamuses on kristlased uustraditsionalistid,
ultraliberite hulgas aga teevad ilma ateistid, satanistid jm. Ameerikas on
silmapaistvamaiks traditsionalistideks president George W. Busch ja kuberner
Arnold Schwartzenegger.

Samad seisukohad on ka Euroopa komisjoni
asepresidendil Siim Kallasel. Suurim tänu meie kirikuliidritele, kes
tunnustasid Kallase teeneid kõrge autasuga! Väikese eesti rahva (vaimulik)
arengutee peaks ühinema uustraditsionalistide omaga. Nii saatuslikku otsust,
nagu seda on homo- ja heteroseksuaalsuse võrdsustamine, ei saa lubada teha
mingil kitsal kogul, keda on võimalik mõjutada.

Eeskujuks juudid

Demokraatlikus kirikus peaks niisugused
asjad otsustama kogudus – lihthäälteenamusega. 
Pole demokraatlik, kui homovähemus surub heteroenamusele peale oma
hälbelised mängureeglid. Tänases Eestis pole ükski omasoohimu jäänud
rahuldamata ja sellest peaks piisama.

Kui meie endi mõistus on küündimatu,
õppigem vähemalt iidsete 
traditsioonidega rahvalt juutidelt. Iisraelis on rabid homo-promo vastu
ja nende seisukohtadega arvestab ka valitsus.

Eestlastel tasuks homo- ja
heteroseksuaalsuse võrdsustamise teemal arutleda pärast seda, kui (Iisraeli)
sünagoogides käib vilgas  omasooliste
paaripanek. Kui mõnele kirikuliidrile hakatakse omasooliste paaripaneku osas
survet avaldama, peaks usuinimesel olema julgust see avalikustada. On ju
usuvabaduse kärpimine iseloomulik vaid diktatuuridele. Igatahes on Euroopa
Liidu teabekeskusest kinnitatud, et liikmesriikidele selles osas mingit survet
ei avaldata. Elame-näeme.

Eero Laidre