Pühadest nii ja teisiti
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 2. jaanuar 2012 Nr 1 /
Ma ei mäleta, et kunagi oleks jõulude eel ja ajal kõneldud nii palju selle kommertslikkusest. Pühadeaja kaubanduslik aspekt võeti vaatluse alla meedias, kõnelemata sotsiaalmeediast. Viimase sõnumiväljad olid pilgeni repliikidest, mille kokkuvõtteks küsimus: «kas me selliseid jõule tahtsimegi?». Ah, ma olen nendest jõuludest nii väsinud; lõpeks juba see jõulu tingel-tangel; no raha on ikka absoluutselt läbi ja kõik kingitused polegi ostetud – selliseid mõttekäike kohtasin endagi tutvusringis.
Samas oli kosutav lugeda Postimehest, kuidas üks vana naine ajakirjaniku provotseerivale küsimusele vastas vastuküsimusega, et mida õigupoolest tähendab too paljukirutud jõulustress. Naine seda ei kogevat, kuna jõulukinke ta ei tee ega oota neid ka endale, aga läbi advendiaja küünlaid süüdata pühademeeleolu tekitamiseks on majanduslikult ikka võimalik. Tasakaalustava näite pakkus ka kolleeg kirikulehest, kes teatas, et otsustas tänavu üksikkingituste asemel kutsuda lähedased, lapsed peredega ühisele spaapäevale. Et see oligi tema jõulutervitus kõige kallimatele – olla koos. Ei ole veel saanud mahti uurida, kuidas formaadimuudatus vastu võeti.
Kõik, mida inimene teeb, teeb endale. Seda maksiimi tasub ikka meelde tuletada.
Eesti päritolu kanadalane Kalle Lasn, kes on Põhja-Ameerikas aastakümneid võidelnud tarbimishulluse vastu, algatas jõulude eel kampaania «Bay Nothing Christmas» (Ärge ostke jõuludeks midagi). 70aastane väliseestlane on varemgi mu tähelepanu äratanud, ennekõike oma raamatuga «Culture Jam», mida ka eesti keeles saab lugeda pealkirja all «Kultuuritõkestus». Küllaltki pessimistlikult võrdleb autor kasvavat ja oma tarbimist pidurdamatult kasvatavat inimkonda biosfääri vähktõvega ja seda tekitavaid muutusi meie ajus mingi erilist sorti hullumeelsusega.
Lasn, keda aasta lõpus portreteeris ajaleht The New York Times, näeb religioonide vastujõudu inimkonda haaranud tarbimismaaniale, ent nendib, et religiooni pandud tõkked pole siiski piisavalt tõhusad. See, mille kommunistlik propaganda kord omistas religioonile, on nüüd nähtav uues kontekstis – tarbimine on masside oopium. Ja meil on teinekord isegi raske tunnistada, et oleme sellest «naudingust» sõltuvad. Abi võiks olla kriitilisest refleksioonist ning põhimõtte «vähem on rohkem» teadlikust rakendamisest. Et alanud aastal oma ökoloogilist jalajälge vähem kasvatada.
Liina Raudvassar
