Pühadus – võõras maailm või osa elust

Lapsepõlvest meenuvad linnaparkides tolgendanud musta riietatud tüübid, kes aeg-ajalt kiriku ja kalmistu kabeli seintele tagurpidi riste maalisid. Nad nimetasid end satanistideks ja pühapaikade vastu suunatud vägivald füüsilise lõhkumise näol oli neile ilmselt auasi.
Täna loen satanistide koduleheküljelt, et tegemist on filosoofilis-religioosse liikumisega, millel pole vandalismiga mingit pistmist. Miks peakski mõtlev inimene oma veendumuste tõestamiseks minema kabeliaeda riste ümber lükkama või kirikuuksi süütama, olgu ta siis satanist või mitte.
Seepärast on väga raske aru saada Lõuna-Eesti kirikuid ja kalmistuid tabanud rünnakust – inimene, kellel mingidki väärtushinnangud paigas, ei tee ju midagi sellist.
Kalmistu ja pühakojad on ikka inimesi oma maagilisusega mingis mõttes köitnud. Kalmistutel on nõidumas käidud, kasutatud posimiseks surnuid või nendega seotud asju.
Noorte «julguseproovid» üksi öösel surnuaeda minekust kuni kirikusse hiilimiseni pole teab mis ime. Ju on mõnel vaja endale või teistele tõestada, et ta on selliseski paigas tegija, et isegi pühadus ei suuda teda kõigutada.
Arvan, et lapsi ja noori peaks võtma matustele kaasa. Ent sageli olen kuulnud, et lapsed jäeti koju, sest äkki saavad surnut nähes šoki. Matus jätab igaühesse jälje, aga võib-olla saab see pidurdavaks jõuks, kui kambavaim nõuab kalmistule lõhkuma minekut.
Sagedasi hauarüüsteid ning osalt ka kallaletunge kirikule võib minu meelest seletada surmast võõrdumisega. Noorukitele, kes pole lapsena matustel käinud ja surmaga kokku puutunud, on see võõras maailm. Surm ja surmaga seonduv, lahkunute pühadus ja rahu ei seostu neile mitte millegagi – surma justkui ei olegi, on vaid kamp narre, kes käivad kalmistul rehitsemas, tehes selle juures naeruväärselt tõsist nägu.
Ometi käib surm vahel ka pisiasjades meiega kaasas. Lapsedki tajuvad mingil moel surma: uudistest kuuleb, et keegi on hukkunud, filmides surrakse ühtesoodu. Juhtub, et kusagil vedeleb surnud lind, kass toob murtud hiire ja ühel päeval sureb näiteks vanaema või lemmikloom.
Nendes olukordades ei saa silma kinni pigistada või mõelda, et laps ei saa millestki aru. Lapsed vajavad täiskasvanu selgitusi ja toetust. Muidugi võib tekkida tunne, et ei oska midagi öelda või seletada, aga tähelepanuta jätmine võib viia selleni, et laps ei tee vahet, kas risti ümberlükkamine on hea nali või vandaalitsemine ja pühaduse teotamine.
Arvamus, et juhtunu mahavaikimisega säästame last, ei muuda midagi olematuks. Vastupidi, kui teeme näo, et sellest polegi midagi (lihtsalt suri ära noh), siis võtavad lapsed meist eeskuju ega oskagi enam otsida toetust oma murele või leinale.
Lapsele on vaja konkreetset teadmist, mis lahkunuga edasi saab: et ta pannakse kirstu, kirst läheb mulla alla ja füüsilisel kujul seda inimest meie elus enam ei eksisteeri. Laps peab ka teadma, et koht, kuhu lahkunu jääb, on püha ning siin valitseb rahu.
Muidugi eksivad täiskasvanudki, teadmatusest või hoolimatusest. Siinkohal võiks näitena tuua kunagise ristipuude raiumise juhtumi Võrumaal. Võib-olla toona lihtsalt ei teatud tausta, kuid eks seegi tulene meile lapsepõlvest kaasa antust – kommetest ning teadmistest meid ümbritseva kohta. Kui me ei räägi aegsasti asjadest õigete nimedega, siis ei saagi loota, et õigel ajal ka õige arusaam saabub.
Seda, mida noorele inimesele tuleb ellu kaasa anda, on palju ja kõige peale lihtsalt ei tule, ent reaalsed juhtumid panevad mõtlema, kuidas edasi elada, et selliseid asju enam ei juhtuks.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist