Quo vadis EELK diakoonia? Küsimusi diakooniatöö hetkeseisust ja tulevikust 3. osa

(Algus EK nr 39.)

Olulisim küsimus antud seoses on, millised tegevusviisid, millised struktuurid, missugune koolitus ja millised koostöövormid teenivad ühist visiooni teostust ja vastavad kõige paremini seatud strateegilistele eesmärkidele ehk Eesti diakoonia arendamisele?
Eesti diakoonianägemuse võimalikkus
Kas on võimalik leida ühine diakoonianägemus, ühine strateegia? Kas selle poole pürgida on vaeva väärt?
Olen osalenud oma töökohal Soome Kiriku Välisabis ühes strateegilises protsessis. Protsess kestis üle aasta. Kui alustasime, ulatusid töötegijate seisukohad seinast seina. Ühtede arvates oli taoline protsess vältimatult vajalik, teised pidasid seda ajaraiskamiseks, kolmandatel puudus igasugune seisukoht.
Töö edenes kasvas huvi selle vastu. Esile tõusis seni varjul püsinud küsimusi. Hinnati organisatsiooni tugevaid ja nõrku külgi, tuleviku võimalusi ja ohte. Analüüsiti kõiki neid väljakutseid, millistega meil tuli oma töös kokku puutuda, ja hinnati nendega kohtumiseks olemasolevaid jõuvarusid.
Protsessi lõppedes märkasime tõsiasja, et protsess ise oli meile olnud vähemalt sama tähtis kui lõpptulemus, strateegia dokument. Kollektiiv oli palju õppinud. Protsess süvendas arusaama oma tööst ja selle alustest. Samuti õppisime paremini tundma üksteise tööd ja mõtlemist, leidsime palju ühiseid väljakutseid ja eesmärke. Õppisime nägema oma tugevust, milles olime edukad olnud; aga ka nõrku külgi, kus tuleks uut õppida ja oma tööd arendada.
Protsessi konkreetseks tulemiks oli dokument, mis annab meie tegevusele üldised juhtnöörid. See dokument juhib Kiriku Välisabi otsuseid ja tööd. Samuti aitab see meil suunata oma jõuvarud Kiriku Välisabi põhitegevuse seisukohalt olulistele küsimustele.
Strateegia ei tohi olla jäik ja paindumatu. See peab olema võimeline elama koos elu muutustega. Kui olud muutuvad pärast strateegia kinnitamist tunduvalt või ilmneb midagi, millega strateegias arvestada ei osatud, tuleb olukord ümber hinnata.
Strateegia ei lahenda kõiki probleeme. Vajatakse nägijaid ja tegijaid. Strateegia on abivahend. Ta toimib kaardi ja kompassina, mis aitavad suunda kontrollida. See aitab ühendada jõuvarud ja keskenduda olulisimale. Kõige aluseks on aga kristlik usk.
Taolist protsessi ei saa keegi üksi teostada, osalema peaksid kõik puudutatud rühmad. Kiriku Välisabis osales protsessis ühel või teisel kombel kogu töötajaskond. Siiski on alati vaja aktiivseid üksikisikuid, nägijaid, algatajaid ja tegevuse mootoreid, kuid vastupidavate tulemusteni jõutakse alles siis, kui üksikust visioonist saab ühine, ja kui seisukohtade asemele tõusevad põhjendatud nägemused.
Eesti diakoonia strateegia koostamine eeldab dialoogi diakooniliste organisatsioonide, koguduste, diakoonia professionaalide ja vabatahtlike, kiriklike õppeasutuste ja konsistooriumi ning minu arusaama kohaselt ka ühiskonnaga. Samuti eeldab see dialoogi teiste töövormidega. Milline on diakoonia ja jumalateenistusliku elu, diakoonia ja kristliku kasvatuse, diakoonia ja misjonitöö suhe? Taoline diskussioon aitab kujundada ja moodustada tervikpilti kirikust ja kiriku ülesandest.
Seda protsessi võib käivitada igaüks isiklikult või kogudus mõeldes järgmistele küsimustele:
– Kuidas mõistan diakooniat?
– Millised on kõige põletavamad diakoonilised väljakutsed minu koguduses, minu praostkonnas ja eesti ühiskonnas?
– Kuidas saaksime neile väljakutsetele kõige paremini vastata?
– Kuidas saaksime ühendada diakoonia jõuvarud Eesti kirikus, et need võimalikult hästi teeniksid diakoonia realiseerumist?
Minu sõnavõtt sisaldas hulga küsimusi, vastamiseks vajatakse aega ja koostööd. Kutsun meid kõiki koostööle. Võib-olla saaksime järgmistel diakooniapäevadel esitada ühiseid, järelekaalutud nägemusi Eesti kiriku diakooniast ja selle tulevikust.
Head kuulajad, diakooniatöö professionaalid ja vabatahtlikud, vaimulikud ja ilmikud. Teie olete Eesti kiriku diakoonia jõuressurss. Teie oskusi ja kogemusi vajatakse, et üles ehitada Eesti diakoonia tulevik.
(Lõpp.)
Aarno Lahtinen, teoloogiamagister
Ettekanne on peetud misjoni- ja diakooniapäevadel Viljandis 6. juunil.