Rahvuskonservatismi uuestisünd

Kümme aastat tagasi oli Eesti parteidega pilt palju selgem kui praegu. Toonane Isamaaliit eristus rahvuskonservatiivse erakonnana nii tekkivast Res Publicast kui Siim Kallase juhitud reformierakonnast.
Nüüd esindab aga rahvuskonservatiivsust kas rohkem kui üks erakond – lisaks IRLile ka reformierakond – või ei esinda teda nagu peaks veel õieti mitte keegi, mistõttu tajutakse nii kodanikkonna kui poliitikute seas vajadust uue, autentsema ja ühemõttelisemalt rahvuskonservatiivse erakonna järele. Kui viimaseid peaks tekkima, siis pigem mitte otseses mõttes uue erakonna, vaid olemasolevate poliitiliste jõudude ümberpaigutumise vormis.
Ilmselt tõelisema rahvuskonservatismi esindamise ja edendamise nimel on osa IRLi liikmeid erakonnast lahkunud ning koondunud MTÜsse Vaba Isamaaline Kodanik. Samal ajal on Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine jõudmas märtsikuus Eesti konservatiivse rahvaerakonna moodustamiseni.
Kui IRList lahkunud moodustavad omaette erakonna, siis ei ole võimatu, et rahvuskonservatiivsus on midagi, mille põhjal ligikaudu pooled nii suurtest (IRL ja reformierakond) kui väikestest erakondadest (sh ka kristlikud demokraadid) ülejäänutest eristuvad.
Ma mäletan, et ajal, mil viimane Mart Laari juhitud valitsuskoalitsioon (1999–2002) lagunes, arvati üsna üksmeelselt, et kui Isamaaliit soovib veel poliitikas läbi lüüa, tuleb tal rahvusluselt ümber orienteeruda. Toonast mõttelaadi meenutavad veel vaid üksikud marginaalsed (nt õiguskantsler Indrek Tederi) üleskutsed põhiseaduslikule patriotismile, rahvusluse mõtestamisest multikultuurse demokraatia ja ühiskondliku leppe vormis on nüüdseks saanud ajalugu.
Olukord on muutunud niivõrd, et raske on nimetada mõnda maailmavaatelist hoiakut, millele nii võimuerakonnad omavahel kui ka võimalikud uued poliitikasse tulijad konkureeriks rohkem kui rahvuskonservatismile. Miks?
Ilmselt soodustab sellist trendi osalt ka majanduskriis. Majandusliku kitsikuse tingimustes on loomupärane, et väheneb valitsuse suutlikkus soodustada palga-, pensioni- ja majanduskasvu, mistõttu võimuparteid lubavad valijatele vähem ning viimased ka lepivad vähemaga kui majanduslikult headel aegadel.
Opositsioonilised jõud võivad hästi tajuda kasvavat valijaskonna pettumust võimuerakondades, kuid samavõrd hästi teavad nad ka seda, et kui nad ise oleksid võimuerakondade positsioonis, ei saaks nad majandusvallas suurt midagi teisiti ei teha ega lubada. Sellistes tingimustes võivad konservatiivsed üleskutsed säästa (olla alalhoidlik) kõike (kultuurilist) olemasolevat tunduda mitte ainult realiseeritavad, vaid ka head iseeneses.
Teiseks on tegemist taas uue tulemise protsessiga Eesti poliitikas. Nii nagu uued tulijad ikka, toonitavad ka pead tõstvad rahvuskonservatiivid pigem ideeliselt ja emotsionaalselt moraalsemat, puhtamat ja autentsemat kui realistlikult ja sotsiaalmajanduslikult paremat – nii rohelised 2007. aastal kui Res Publica neli aastat varem kujutasid endast uut poliitilist jõudu, mis ei paiguta end ei tavapärasele parem-vasak skaalale ega pidanud end seetõttu ka osaks senisest parteimaastikust.
Aastaks 2012 pole aga «uuem» ja «puhtam» enam seotud näoga rahva poole seismise ja erakonnasisese demokraatiaga (Res Publica) ega ideedega otse- ja osalusdemokraatiast (rohelised), vaid ettekujutustega rahvuskonservatismist, mida nii nagu Eesti poliitika siiani on olnud, sh senised võimuerakonnad, õieti ei esinda.
Rahvuskonservatism võib poliitilise loosungina olla ka väga hea häältepüüdja. Ühelt poolt seostub see kultuurilise seotus- ja lojaalsustundega, mida leidub pea kõigis, kes Eesti ühiskonda, kultuuri ja riiki kuuluvust tunnetavad.
Rahvuslikud loosungid võivad kergesti ühendada inimesi ja gruppe, kes on rahulolematud vägagi erinevate poliitikatega ning kes päeva lõpuks isekeskis palju rohkemas kui rahulolematuse tundes ühel meelel olla ei pruugigi. Ootust enama rahvusluse ja konservatismi järele praegu erakonnad välja mõtlema ei pea – need meeleolud eksisteerivad elanikkonna seas niigi.
Nii väärib praegune ideelis-emotsionaalne (või teisisõnu usulis-ettekujutuslik) rahvuskonservatismi tõusulaine omaette tähelepanu sõltumata sellest, kas rahvuskonservatiivseid jõude tuleb uuel kujul juurde või mitte.
Samas on ajalugu näidanud, et tõusutrendis olevate rahvustunnetega on alati rahulikum ja kindlam, kui seda esindab mitu üksteisega konkureerivat poliitilist jõudu, kui et sellega seotud tunded, lojaalsuse ja aated monopoliseerib vaid üks erakond.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist