Rännumees Paulus – vaevades vapper, palvetes püsiv

Kui Saulus sammud Damaskuse poole seadis, oli maailmamisjon juba alanud.
Jeesuse jüngrid Siimon Peetrus ning Johannes Sebedeuse poeg olid pärast nelipüha sündmusi alustanud Jeruusalemmas evangeeliumi kuulutust, olles saanud ülesande Jeesuselt endalt (Ap 1:4–3:26). Kreekakeelse juudi Stefanose surmamise ja Jeruusalemma koguduse tagakiusamise järel kuulutasid nad koos Filippusega head sõnumit Kristusest ka Samaaria külades ning usk Jeesusesse kui Messiasse jõudis varsti koguni Damaskusesse, kus teatakse juba aastate 32/33 järel olevat Jeesuse jüngreid nagu Hananias (Ap 9:10jj).
Homeros kirjutas kuulsaks laulud Ithaka saare valdaja, vaevades vapra Odysseuse eksirännakutest ja Herodotos tegi tuntuks omaenda uurimisreiside kirjeldused. Ent kuidas ja millest said alguse Pauluse reisid ning miks ta üldse neid tegi?

Proloog hilisemate reiside jaoks algas Sauluse plaaniga minna Damaskusesse sealseid Jeesuse vastseid jüngreid vangistama. Noore aktivisti missioon läks luhta ja teel kogetud ilmutusest sai Sauluse kutsumine Jumala poolt.
Tema enda märge sellest sündmusest Gl 1:15j meenutab Vana Testamendi prohvetite kutsumislugusid ning koos Luuka kirjeldusega (Ap 9) saadav pilt näitab, et Saulusel ei olnud seejärel enam oma elu üle täit meelevalda. Ta mõistis, et oli saanud endale ülesande viia Jeesuse nimi rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette (Ap 9:15j) ning et just mittejuutidele kuulutamine on tema uue elu keskne ülesanne (Gl 2:6–9).
Viletsuste eest ei ole sellel teel enam pääsu ei maal ega merel (2Kr 11:24–29) ning läbi aitas lootusrikas rõõm ja püsiv palve (Rm 12:12). Saulusega toimunut nimetan ma seesmise ja välise kutsumise summaks.
Kolme aasta pärast läks Saulus Jeruusalemma, kohtas seal Peetrust ja Jaakobust ning siirdus siis Süüriasse ja Väike-Aasia kagurannikule. Seal viibis ta kümmekond aastat ning kuulutas sõnumit Jeesusest. Selle aja kristlusest teame me vähe. Sauluse tegevuste eesmärgist meil samuti teavet ei ole ning Kristuse kuulutamine toimus paljude inimeste kaudu, kelle nimesid me lihtsalt ei tea.
Tähelepandav on, et Süüria Antiookiasse sündinud kogudusest sai koht, kus Jeesuse jüngreid esmakordselt kristlasteks kutsuti (Ap 11:26) ja kus Saulus ikka ja jälle viibis. Sauluse rännakute proloogi lõppemisele ja uute sündimisele aitasid kaasa nii Heroodes Agrippa I algatatud Jeruusalemma koguduse tagakiusamine kui ka Antiookia koguduse kosumine. Seal sündis aastate 45 ja 49 vahel otsus saata Saulus ja Barnabas kuulutusreisile.

Esimeseks misjonireisiks nimetatava rännaku esimeses peatuspaigas Küprosel kuulutas Saulus Jumala sõna esmalt sünagoogides, siis aga saare valitsejale Sergius Paulusele. Sellest sündmusest alates kasutatakse Sauluse asemel nime Paulus (Ap 13:9).
Küproselt Väike-Aasiasse purjetamise järel algas kuulutamine Pisiidia Antiookia ning Ikoonioni sünagoogides. Lüstras tõi tee ääres istuva mehe tervendamine kaasa linnarahva kokkujooksu, kes pidasid Paulust jumalus Hermeseks, Paulus aga sai võimaluse kuulutada avalikus ruumis evangeeliumi Jumala tegudest Jeesuses. Väike-Aasias tuli usule nii juute kui kreeklasi, Paulus aga pöördus laevaga tagasi Antiookiasse.

Teisel kuulutusteekonnal olid Pauluse kaaslasteks Siilas ja Timoteos. Esmalt mindi maitsi läbi kodulinna Tarsose teistesse Väike-Aasia linnadesse, siis tuli plaanidesse Püha Vaimu juhtimise ja nägemuse toimel pööre. Paulus sai suunise ületada meri ning minna Makedooniasse (Ap 16:5–10). Foiniikia müütilise kuningatütre Europe nime endale saanud maailmajagu avanes evangeeliumile muistse Trooja linna suunalt aasta 50 paiku.
Tõenäoliselt olid aga usklikud käsitöölised ja kaupmehed juba varem viinud sõnumi Naatsareti Jeesusest ka mujale Vahemere aladele, sealhulgas Rooma. Me teame, et aasta 57 paiku tervitas Paulus kirjalikult Andronikost ja Juniast, kes Rooma koguduses olid olnud kristlased juba enne teda ennast (Rm 16:7). Makedoonias sündisid aga uued kogudused Filipis ja Tessaloonikas. Filipist saame teada ka ühe kristlusele kaasa aidanud inimese nime. Jõukas naine Lüüdia laskis end ristida koos perega ja temast näis saavat kohalikku kogudust hoidev emand.
Paulus jõudis kultuurmaailma pealinna Ateenasse ning viidi Jeesuse evangeeliumi ja surnuist üles äratamise jutlustamise pärast Akropolise jalamis asuvale Areopaagile, et seal uue õpetuse kohta selgust saada. Kõne järel arvasid ühed üht ja teised teist, usklikuks saanud Areopaagi liikme Dionüüsiose ja ühe naise Damarise nimed on aga pärimus meile jäädvustanud (Ap 17:32–34). Koguduse sünni kohta meil teated puuduvad.
Teise reisi tööle andis sära Korintos, kus Paulus kohtas juudikristlastest abielupaari Akvilat ja Priskat, kellele ta hiljem tervitusi saatis (Rm 16:3). Poolteist aastat tööd Korintoses pani aluse kogudusele, kes lähiaastatel Paulusele hulga probleeme tekitas (vt 1–2 Kr), kuid hiljem mõjukaks kristluse keskuseks sai. Enamik koguduse liikmeid olid mittejuudid ja nende sotsiaalne, majanduslik ning hariduslik taust oli kirev. Ka sellelt reisilt pöördus Paulus tagasi Antiookiasse.

Kolmandal matkal külastas Paulus mitmeid Väike-Aasia linnu, peatus Efesoses üle kahe aasta ja kasutas võimalust õpetada kohalikus Türannose «erakõrgkoolis». Selle aja jooksul oli tal palju kuulajaid.
Efesose perioodi lõpuks aasta 56 paiku oli Paulus kirjutanud ka enamiku oma kirjadest ning tema suulise ja kirjaliku koolitustöö tulemusel kujunenud õpilaste gruppi nimetatakse Pauluse koolkonnaks. Koolkonna liikmete reisidest meil teavet ei ole, kuid õpetades ja kirju kirjutades jätkasid nad muistsete prohvetijüngrite kombel õpetaja tööd.
Makedoonia ja Kreeka koguduste külastamise järel purjetas Paulus Mileetosesse, kuhu ta kutsus Efesose koguduse vanemad. Hüvasti jättes andis ta mõista, et kokkutulnud teda enam näha ei saa. Kolmas reis oli Pauluse viimane sihipäraselt kulgenud teekond. Jeruusalemma sõitnud Paulus vahistati templis, kohalikud kohtupidamised venisid ja ta viidi Kaisareasse. Kogu vintsutuste aja jooksul aastate 57 ja 59 vahel sai Paulus kõnelda maavalitsejate ees ja nõudis lõpuks keisri kohut.

Epiloogiks nimetan Pauluse viimist vangina Rooma. Ehk lootis ta vabaneda, kasutada Roomas olemist misjoniretke ettevalmistusena ja jõuda Hispaaniasse (Rm 15:24j). Nii näeme ka siin Pauluse sihipärasust, kus pole eksirännakuid, vaid Jumala juhtimisega arvestamine. Siiski lõpevad Roomaga tõendatud andmed tema tegevuse kohta.
Kui Paulus kuuekümnendate esimesel poolel märtrina suri, oli Jeruusalemm veel terve ja templis peeti teenistust. Pärast aastat 70 muutus kõik. Püha linn ja tempel purustati. Vahemerd ümbritsevatel maadel aga ülistasid Kristuse koguduse liikmed oma kodudes Jumalat. Neil ei olnud kinnisvara, neil oli tulevik.
Randar Tasmuth,
teoloogiadoktor, professor

Õhutus üksmeeleks
Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.
Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.
Seepärast ütleb Kiri: «Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa, ning on andnud inimestele ande.»
Aga see, et ta on läinud üles, mis on see muud, kui et ta on esmalt tulnud alla maa sügavamatesse paikadesse? Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et ta täidaks kõiksuse. Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.
Pauluse kiri efeslastele 4:1-15
Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.
Pauluse kiri efeslastele 4:1-16