Kellel on, sellele antakse

Kui jüngrid küsivad Jeesuselt, miks ta
räägib rahvale mõistujuttudega, millest 
nemadki ei saa aru, vastab Jeesus: «Teile on antud taibata taevariigi
saladusi, neile aga ei ole antud, sest kellel on, sellele antakse, ja tal on
rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal
on» (Mt 13:10–12).

Markuse evangeeliumis on lause ilma
konkreetse situatsioonita, lihtsalt Jeesuse ütluste reas: «Pange tähele, mida
kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile
lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle
käest võetakse ära seegi, mis tal on» (Mk 4:24j).

Matteuse evangeeliumi talentide mõistuloos
on lause kartliku sulase kohta langetatud otsuse põhjenduses: «Võtke nüüd tema
käest talent ära ja andke sellele, kel on kümme talenti, sest igaühele, kellel
on, antakse, ja tal on rohkem  kui
küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on» (Mt
25:28j).

Selline toimimine tundub nii ebaõiglane, et
tähendamissõna Luuka versioonis äratabki protesti: «Ja [see kõrgest soost mees]
ütles juuresseisjaile: «Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on
kümme naela!» Ja nemad ütlesid talle: «Isand, tal on juba kümme naela!» – «Ma
ütlen teile: igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, selle käest
võetakse ära ka see, mis tal on.»» (Lk 19:24–26).

Sünge otsus. Kuigi – Luukal läheb edasi
veel julmemaks: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle
kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!» (Lk 19:27). Möönan,
et on raske kujutada ette Jeesust selliseid sõnu lausumas. On arusaadav, et
kõik taoline on välja jäetud lastele mõeldud piiblilugudest. Kuid täispiiblis
on nad olemas ja niisiis päris mööda nendest ei pääse.

Esimene asi, mida me ei tohi mõistmist
otsides unustada, on vahetegemine pildi kui pildi ning selle rakenduse vahel.
Kui Jeesus võtab oma allegooriliste mõistujuttude materjali tolleaegsest elust,
nii nagu see oli, siis ei tähenda see kirjeldatud tegude kriitikata
heakskiitmist.

Näiteks, kui ta räägib järelejätmatust
lesknaisest, kelle hagi rikka naabri vastu ülekohtune kohtunik ei viitsi ette
võtta, siis ei õigusta ta pistisesüsteemi. Pigem näitab pildiga, et visadus
aitab isegi siis, kui keegi on nõnda vaene, et ei suuda kohtunikule maksta (Lk
18:1jj).

Või lugu, kuidas mõisavalitseja, keda ootab
ees raiskamise pärast vallandamine, hakkab hooga võlakirju võltsima, et endale
sõpru soetada (Lk 16:1jj). Sel korral ei ole küll selge, kas kiitus, «et ta oli
käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui
valguse lapsed», tuleb ikka isanda (nagu viimases piiblitõlkes) või hoopis
Issanda suust (Lk 16:8).

Ilmne on aga see, et Jeesus ei jaga
juhtnööre, kuidas korraldada maist majanduselu. Tema räägib Jumala riigi
taotlemisest. Nii ei tohi me ka selle lause – «kellel on, sellele antakse» –
puhul arvata, et see on soovitus maise rikkuse jagamise jaoks. Seda enam, et
lause esineb mitut puhku ja eri kontekstis.

Just eri ühenduses figureerimine viitab
võimalusele, et tegemist on lendlausega või kõnekäänuga. Mõned piibliraamatud
(Õpetussõnad, Jeesus Siiraki tarkuseraamat ja Saalomoni tarkuseraamat) on
peaaegu täiesti vanasõnade kogud. Antud juhul ei ole Vanas Testamendis küll
sõna-sõnalist vastet, kuid rabiinlikus kirjanduses on rohkesti sententse, mis
räägivad sarnasel kombel tarkusest ja taipamisest.

Et tõepoolest on tegemist paröömiaga,
osutab tõik, et lause on läinud eesti vanasõnade hulka – vt «Eesti vanasõnade»
akadeemilises väljaandes tüüp nr 7795.

Niisiis on tegemist elukogemuse
üldistusega: «Kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes
aru saab, see omandab oskuse» (Õp 1:5), «Anna targale, ja ta saab veelgi
targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust» (Õp 9:9).

Ilmekalt on asjakäiku seletatud Kg 1:7
midrašis: Üks emand küsis rabi Jose ben Chalaphta [elas II saj keskel] käest,
mida tähendab: «Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikkudele mõistust» (Tn
2:21). Kas Kiri ei peaks ütlema: Tema annab rumalatele tarkust ja mõistmatutele
mõistust?

Rabi vastas vastuküsimusega: «Kui sinu
juurde tuleksid kaks inimest, et sinult raha laenata, üks nendest rikas ja
teine vaene – kummale sa laenaksid?» Naine vastas: «Rikkale.» Rabi küsis: «Ja
miks?» Naine: «Kui rikas minu raha kaotab, siis tal on, millest tagasi maksta,
aga kui vaene minu raha kaotab, siis millest ta saaks mulle tagasi maksta?»
Rabi kostis: «Kas sinu kõrvad ei taha kuulda, mida su suu räägib? Kui Jumal
annaks tarkust rumalatele, siis nad istuksid ja patraksid sellest käimlates ja
teatrites ja saunades, kuid Jumal annab tarkust tarkadele, ja nemad istuvad ja
räägivad sellest sünagoogides ja õppetubades.»

See lugu tuletab meelde Fred Jüssi sõnu:
«Inimese kätte ei või tõde anda, sest mis siis juhtub, kui ta selle maha
pillab?»

Toomas Paul