RASKED KOHAD PIIBLIS, VII

Ärge muretsege!

 

Sooviksin, et võtaksite kirjutada Matteuse evangeeliumi 6. peatüki salmidest 25–34. Või ka eelnevat kaasa haarates.

 

Olen kuulnud, et Elu Sõna olla inimesi kutsunud üles loobuma maisest varast ja panema kõik edulootused ainult Jumalale.

 

Kuidas muretsemisega siis on? Või hoopis on sedasi, et kes ennast ise aitab, seda aitab ka Jumal.

Evangelist Matteuse esitatud Mäejutlus on poleemiline ja provotseeriv. Jeesus vastandab ennast Moosesele: «Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud, aga mina ütlen teile» (Mt 5:21j, 27j, 31j, 33j, 38j, 43j). Kõne jahmatas kuuljaid, sest ta õpetas «nagu see, kellel on meelevald» (Mt 7:29).

Jeesus hurjutab muretsemist, ja see on üks neist asjust, mille puhul ta näib nõudvat võimatut. Probleem ei ole arusaamises, vaid seesmises tõrkes – nii ei saa ju ellu jääda!

Muidugi ei saa. Sest survival of the fittiest ei olegi ülim eesmärk.

Pangem siis tähele taeva linde ja lillekesi väljal, nagu Jeesus käsib. Jah, linnud ei külva ega lõika, lilled ei ketra ega koo. Neil puudub võime ette näha tulevikku ning seega võime muretseda.

Kui Põhjamaa oravad kummatigi koguvad pähklitest talvetagavaru, sibullilled kasvatavad mugulat või linnud ja karud varuvad rasvkatet, siis ei ole tegemist teadliku tuleviku planeerimisega, vaid instinktiivse käitumisega. Täna toredasti õilmitsevad õied ei tea, et nad «homme ahju visatakse» (Mt 6:30).

Ent inimene ei saa tagasi muretusse looma- ega lapsepõlve. Ta saab ainult edasi. Kui inimene muretseb ja näeb vaeva oma tuleviku, olgu või vanaduspõlves toimetulemise pärast, siis ei ole võimalik seda ettenägemise võimet olematuks teha. Inimese tee ei ole tagasi süütusse ühepäevamentaliteeti, vaid tema võimes vaadata kaugemale kui maise elu päevad.

«Ärge nõutage rooga, mis rikneb, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks, mida teile annab Inimese Poeg» (Jh 6:27). Midagi on täis kõhust tähtsam: «Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht» (Lk 10:41j).

Midagi ei ole parata – «keegi ei saa orjata kahte isandat», me ei saa korraga teenida Jumalat ja mammonat (Mt 6:24; Lk 16:13). Tõde taibanuil tuleb karta, et «sellesinatse ajastu muretsemised ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad Sõna ning see jääb viljatuks» (Mt 13:22; vrd Mk 4:19; Lk 8:14).

Küsimus on usalduses Jumala vastu, piiritus usalduses. «Ärge muretsege ühtigi, vaid igal puhul saagu teie vajadused teatavaks Jumalale tänuütlemisega palumises ja anumises» (Fl 4:6). «Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest» (1Pt 5:7). Siis tuleb kasuks kõik, absoluutselt kõik, mis juhtub: «Me teame, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks, neid, kes tema kavatsuse kohaselt on kutsutud» (Rm 8:28).

Jeesuse sõnad ei ole selle maailma inimestele, ei lohutuseks ega õhutuseks. Muretsemisest ei ole võimalik käsu peale loobuda. Mäejutlus on tema jüngrite eliittrupile, kellele kinnitatakse: «Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis antakse kõik need asjad teile pealekauba» (Mt 6:33). Tõotus kehtib vaid neile, kes Jumala riiki nõuavad. Seda ei nõua kuigi paljud. Sest «kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle leiavad!» (Mt 7:14).

Aga selliseid on, ja nemad on maistest muredest priid. Isegi surma palge ees – «Ärge hakake muretsema, kuidas või mida te enese eest võiksite kosta või mida te võiksite öelda» (Lk 12:11; vrd Lk 21:14 ja Mt 10:19). Neid ei säästeta ajalikust surmast, ent see ei olegi tähtis. «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge aga ei suuda tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ka ihu põrgus hukata» (Mt 10:28).

Mäejutluses ei ole niisiis tegemist ühiskonnale resp. ühiskonna tavakodanikele antud käitumisjuhistega, vaid instruktsiooniga apostlitele. Nn consilia Evangelica on üksnes neile, kes täiuslikkust taotlevad: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik» (Mt 5:48).

Me oleme nii läbi imbunud võrdsuse nõudest ja peame seda nii endastmõistetavaks, et loeme Piiblis üle selgetest lausetest, mis räägivad valitutest. Näiteks: «Sedasinast sõna ei haara igaüks, vaid ainult need, kellele see antakse: … on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud» (Mt 19:11j).

Paulus selgitab: «Ma tahaksin aga, et te oleksite ilma mureta. Vallaline mees muretseb Issanda asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida Issandale. Aga naisemees muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida naisele, ja ta on lõhestatud» (1Kr 7:32jj).

Mäejutlus ei ole eetika, ka mitte «radikaliseeritud eetos», pigem antieetika. Anda igale küsijale (Mt 5:42) – ka sopajoodikule või narkomaanile, et ta saaks oma laksu kätte – saab vaid see, kellel ei ole hinge taga midagi peale viimase kümnekroonise.

Fjodor Dostojevski «Idioot» ja Leonid Andrejevi «Saatana päevik» näitavad, kui lootusetu on pururikkal olla heategija. Varandus tuleks korraga ja lõplikult laiali jagada ning siis paljasjalgse kerjusmungana jätkata, muidu ei tule midagi välja. Ainult siis jäävad ka mured maha.

Üks keskaegne exemplum räägib kingsepast, kes elas kuningapalee läheduses. Et tal oli palju lapsi, pidi ta pikad päevad tööd tegema. Ta alustas väga vara ja kuna ta oli rõõmsa loomuga mees, siis ta muudkui laulis. See laul ajas alati üles vana kuninga, kel oli vilets uni. Valitseja oli hea südamega ega tahtnud kingseppa vägisi vaikima sundida.

Ta oli elukogenud mees ja teadis, mida teha. Kutsus kingameistri enda ette, kiitis ta virkust ning premeeris kotitäie kullaga, et ta võiks muretult elada. Kuninga arvestus osutus õigeks – kingsepp ei lõõritanud enam oma tööd tehes, sest ta kartis röövleid. Nii läks mõni aeg vaikuses ja rahus. Aga siis tuli lõpp. Rikkaks saanud mees palus audientsi, tuli kingiks saadud kullakotiga ning tagastas selle kuningale. Ta soovis pigem vaesuses edasi elada kui mures varaste ees vaevelda.

Ilmselt ei ole ainus võimalus peavalust lahti saada pea mahavõtmine ega ainus viis murest pääsemiseks eraomandi likvideerimine. Pealegi ei pääse ka siis muretsemisest kui sellisest – püha Paulust saadab «mure kõikide koguduste pärast» (2Kr 11:28).

Aga olmemured ei koorma enam: «Oskan elada kehval kombel ja oskan elada ka jõukal kombel, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui ka nälgima, nii jõukuses kui ka puuduses. Ma jaksan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks» (Fl 4:12j). Sest «jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on» (1Tm 6:6j). Ei ole me ju midagi toonud maailma ega või me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis on neist meile küll.

Aga kui raske on pealtvaatajatel seda uskuda! Kui ei saa küünart oma pikkusele resp. elule (kr helikia) lisada (Mt 6:27), siis tahaks kasvõi tolli. Ja nii ei jää üle muud, kui Goethe «Fausti» sõnad: «Te kõik peate jääma teispoole ust, / kuid mure – sel lukuauk paras on just.»