Reeturlikkusest ja ustavusest

Viimasel nädalal on Eesti avalikkust šokeerinud kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna endise juhi Herman Simmi vahistamine kahtlustatuna spioneerimises ja riigireetmises. Arvatavasti mõjub too afäär ja selle kajastused meedias samamoodi nagu teade järjekordsest koolitulistamisest turvalise ühiskonna etaloniks peetud Soomes. Ka sina, Brutus!
Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas võrdleb reaktsioone juhtunule ühiskondliku süütusekaotusega: «Suurimaks kannatajaks on lihtsaid tõdesid ja selgeid vastandusi eeldav eesti rahvuslik psüühe. Riigi Venemaale reetmine, eeldatavasti raha pärast – sest ideoloogia vaevalt saab olla ratsionaalne motiiv –, on midagi, mille mõistmiseks pole eestlane praegu psühholoogiliselt valmis.»
Simmi puhul on korduvalt rõhutatud tema kuulumist «endiste» hulka. Kummalisel kombel on ENSV riikliku julgeolekukomisjoni viimasel bossil Rein Sillaril hoopis teistsugune arusaam lojaalsusest, kui ta põhjendab KGB arhiivide hävitamist: «See riik, mille teenistuses mina olin, suutis oma saladusi küll kaitsta, ja ma tegin kõik, et see riik läheks rahulikult igavikku ja tema saladused oleksid alati kaitstud.»
Simmi juhtumi taustal on mõtlemapanev hoopiski see, kui vähe praegune ühiskondlik arvamus väärtustab pikaajalisi, püsivaid suhteid, pühendumist kellelegi või millelegi, lojaalsust ning ustavust. Kõik, kaasa arvatud amet, töökollektiiv ja perekond, peavad olema hõlpsasti väljavahetatavad nagu mobiiltelefon või arvuti, mis on vananenud enne, kui sa jõuad teda tundma või kasutama õppida.
Töövestlustes räägivad värsked koolilõpetajad, et psühholoogide ja karjäärinõustajate hinnangul on paar-kolm aastat viimane piir ühel töökohal vastupidamiseks. Seejärel tuleb liikuda «edasi» ning leida oma isiklikuks arenguks sobivam töökoht, kus on kõrgem palk või uued «väljakutsed». Kui abielu või paarisuhe asjaosalistele enam midagi ei paku, siis võib selle lõpetada nagu mis tahes projekti, mille seatud eesmärgid on saavutatud. Kas pole seegi reeturlikkuse tolereerimine või isegi kultiveerimine?
Kristlastena võime mõtiskleda selle üle, kas meie jaoks tähendavad pühendumine ja ustavus midagi enamat. Kogen oma igapäevases vaimulikutöös, kuidas inimeste seotus kiriku, oma kodukoguduse ja sealtkaudu küllap ka Jumalaga muutub aina enam ja enam sõltuvaks isiklikest sümpaatiatest ja eneseteostusest. Kui mulle ei meeldi vaimuliku jutlus, liturgia, soeng, naeratus või hääletoon, siis on aeg varvast visata: ma ei maksa enam maksu või ei kandideeri juhatusse! Teistpidi peavad kogudused elama alalises hirmus, et nende tubli ja karismaatiline õpetaja saab parema pakkumise ning siirdub tööle Tallinna või Torontosse.
Samas on meie kirikutes ja kogudustes nagu ka meie riigis ja ühiskonnas lugematu hulk inimesi, kes on jäänud ustavaks. Võib-olla pole neil olnud marjamaid, kuhu minna, või on nappinud julgust ja seiklusjanu. Ehk ei olegi nad midagi erilist korda saatnud, aga nad on olnud olemas. Headel ja kurjadel päevadel, nälja ja õnnistuse aastatel. Alati peab olema kriitiline hulk ustavaid, kes jääb paigale.
Kui Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting kaks nädalat tagasi oma 10. ordinatsiooniaastapäeva tähistas, siis teadvustasin ühtäkki: praegusele põlvkonnale tähendab 10 aastat ühes koguduses vastupidamist, et seda meest võib usaldada. Mulle tundub, et kirikuna ei ole meil praeguses supermarketi-ühiskonnas, kus kõik aina valivad paremaid kaupu ja tooteid, tähtsamat ülesannet kui õppida ja õpetada pühendumist, kannatlikkust ning püsivaid ja kestvaid suhteid, suhtumisi ja hoiakuid.
Kummatigi on nii Jumala juurde tulek kui Jumala juures püsimine võimalik vaid seetõttu, et Tema, kes meid kutsub, on ustav (2Ts 5:24). Evangeeliumis jutustatakse, et kui paljud Jeesuse jüngritest lahkusid Ta juurest ega käinud enam koos Temaga, siis küsis Ta neilt kaheteistkümnelt: «Kas teiegi tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas talle: «Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.» (Jh 6:66–68) 
Jah, ka Peetrus proovis hiljem Issanda juurest lahkuda, aga õnneks ei läinud see korda. Vaatamata inimeses peituvale reeturlikkuse algele võib Tema hoida meid ja meie rahvast kõige hullema eest ning paluda kiusatuse tundidel, et meie usk otsa ei lõpeks (Lk 22:31–32).

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees