Saladuste majapidaja

Peapiiskop Andres Põderi kõne peapiiskop
emeeritus Jaan Kiiviti matusel.

Peapiiskop emeeritus Jaan Kiivitist tahan
kõneleda, apostel Pauluse sõnu kasutades, kui Kristuse sulasest ja Jumala
saladuste majapidajast (1Kr 4:1). Tema  eluhoiak, tema suurus, kandis
endas seda salapära, viitas millelegi, mis jäi varjatuks, millest karjane 
ammutas oma hingejõudu, andis tunnistust tema isiklikust osadusest Jumalaga.
Tema mõtlik pilk,  tema hingerahu ja usk keskendus millelegi, mis jäi
teisele poole  argimaailma askelduste silmapiiri.

Ühes oma jutluses on ta öelnud: «Meil, inimestel, on sügav
vajadus näha kõige selle mõtet, mida me teeme. Kui me tahame, et meie elu ja
töö oleks mõttekas, siis peame silmas suuremat eesmärki, mis viiks meid sellest
kaugemale, kus oleme praegu… kõnelda Jumalast, tähendab katset välja öelda
seda, mis on väljaöeldamatu… See on ühtsus Jumalaga, inimese jumalanäoseks
saamine, kreeka kirikuisade theosis.»

Apostli sõnadega: «Me kõneleme Jumala saladusse peidetud
tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid» (1Kr
2:7). Jumal tegi Jaan Kiivitist selle vaimuliku tarkuse  väljajagaja,
majapidaja. Selle kirkusest on saanud osa tema ise ja tema kaudu väga paljud
nii meie kodumaal kui ka laias maailmas.

Tänan  Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel kõiki,
kes on tulnud meie kiriku kauaaegset ülemkarjast viimsele teele saatma. Avaldan
kaastunnet ja austust abikaasale, lastele ja omastele ning tänu ja
lugupidamist riigi ja avalikkuse esindajatele, kirikujuhtidele ja
sõpradele teistest kirikutest, meie kiriku vaimulikele
ja koguduseliikmetele. Armsad  õed ja vennad! Meenutades Jaan Kiiviti
eluteed, kogeme, kuidas avanevad Jumala saladused, kuidas Jumal ise kõneleb ja
läheneb.

Viru-Jakobi kirikuõpetaja ja hilisema peapiiskopi Jaan
Kiiviti pojana said varakult Jaan Kiivit juuniori sõbraks  raamatud ja
teadmised. Aga talle jäi alati midagi saladuseks, alati oli millegi üle
imestada. Ta vaatas maailma imestavate lapsesilmadega kuni elu lõpuni.

Iga tunnetus algab imestamisest, on öelnud Aristoteles. Jaan
tahtis tunnetuse tee  lõpuni käia ja see tegi ta rikkaks. Tal ei olnud
valmis vastuseid seletamatute asjade jaoks. «Otsige esmalt Jumala riiki ja tema
õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi,» on öelnud Jeesus (Mt
6:33). Jaan tundis kutsumust õppida usuteadust. See, et ta oli kasvanud
pastoriperes, ei ammendanud evangeeliumi. Kodu oli olnud üksnes 
ukseks uute saladuste ja ülesannete juurde.  Ka tollase ühiskonna vaenulik
suhtumine kirikusse ei peatanud teda. Kui Jumala saladused saavad meie elu
osaks, tegutseb nende kaudu Jumal, võtab meid oma teenistusse. 

Kristuse sulane Jaan Kiivit asus 1964. aastal teenima
Tallinna Püha Vaimu kogudust. Kolmkümmend aastat kogemusi sellel tööpõllul
vormis temast küpse karjase, keda võidi usaldada, sest tema usaldas
Kristust.  Tolle aja kohta on ta oma jutlusteraamatu saatesõnas
öelnud: «Mitte omad mõtted – nii on mind õpetatud – vaid sõna Jumala käest
on see, mida vajame. Enda usuline harimine, enda teoloogiline täiendamine, enda
kursishoidmine inimeste vajaduste ja hädadega maailmaajastu antud hetkel on iga
kuulutaja põhiülesanne. See tähendab tööd ja vastutust Jumala ees, et ta saaks
kasutada neid väiksemaid või suuremaid andeid, mis ta kellelegi meist on
andnud.»  Talle oli neid rohkesti antud ja ta kasutas neid kui hea
majapidaja.

Alates 1980. aastast usaldati õpetaja Jaan Kiivitile
ülesanded ka kirikuvalitsuse majapidamises. Assessorina oli tema juhtida 
kiriku haridus- ja kultuurielu, seejärel välissuhete arendamine, millele ta
pühendus sõna otseses mõttes viimse hingetõmbeni. Oli ta ju sõitnud Peterburi
meie kiriku esindajana, ees ootasid mitmed välissõidud ja kohtumised. Pilk
teiste rahvaste ja kirikute ellu aitas tal veelgi sügavamalt näha Jumala
saladuste rikkust – usu- ja inimelu mitmekülgsust ja keerukust.

Ühtaegu oli see töö tunnistuseks ja osaks  Kristuse
vaimuliku ihu, kiriku,  ülemaailmsest kokkukuuluvusest. Nõndasamuti tahtis
ju  ka Paulus  «julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud
armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse – Kristuse –
tundmises» (Kl 2:2). Seda saladuse tundmist jagas Jaan Kiivit ka
akadeemilisel alal, õpetades palju aastaid praktilist usuteadust Usuteaduse
Instituudis, aidates kaasa  usuteaduskonna taasavamisele Tartu Ülikoolis
ja olles ülikooli kuratooriumi liige.  Pooleli jäi kavandatud
loengusari.  Saladuste majapidajalt oli, mida õppida.

Jumal  oli juhtinud teda imestamisest imedesse,
oli  valmistanud  majapidajaks ja  ülemkarjaseks Eesti
Evangeelses Luterlikus Kirikus. 1994. aastal valiti ja pühitseti Jaan Kiivit
peapiiskopiks. Oma esimeses läkituses on ta öelnud:  «Maailm ja Eesti ei
vaja ka uuel aastal midagi muud kui inimesi, keda on puudutanud Jumala
armastuse ime Kristuses! Tema kaudu on alanud ja jätkub uus loomine. Tema kaudu
võib meis ja meie ümber pimedus taganeda valguse ees, ülekohus õiguse ees, vale
tõe ees, kurjus headuse ees, hirm armastuse ees, surm elu ees…»  

Armsad õed ja vennad.  Kas ei  ole see öeldud
otsekui tänaseks päevaks!  Kristuse  armastusohver ja ülestõusmise
saladus, tema võit surma üle, avab meile  varjatud sihid – 
ülestõusmise ja elu.  Meie kõigi poolt austatud peapiiskopi 
vaimusuurus peitub selles, et ta oli suur Kristuses.

Kes lapsesilmil on avatud uuele, usaldab  Jeesuse
kombel taevast Isa, see on saanud täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda – nii
nagu Jaan Kiivit seda alati igatses olla. Võime olla kindlad, et tal on
eesõigus olla koos Kristusega, et tema kohta kehtib Issanda tõotus: «Kui ma
olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid
kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus mina olen» (Jh 14:3). 
Trööstigu, julgustagu ja innustagu see meid. Kandkem endas edasi seda sõnumit,
millega alustas ja mida ka ise ustavalt järgis meie kiriku senine ülemkarjane.

Saladuste majapidaja kohta lisab apostel: «Ent majapidajalt
nõutakse, et nad oleksid ustavad» (1Kr 4:2).

Kõike, mis oli usaldatud Jaan Kiiviti hoolde, tegi ta
pühendumise, siiruse ja  südamega.

Silmapaistva  kiriku- ja rahvajuhina  seadis ta
kõrgele kristlikud väärtused: vabaduse, inimväärikuse, vaimuliku sügavuse 
ja harituse. Ta kutsus hoidma ja hindama usulisi juuri, seadma eetilisi sihte,
toetuma Jumala Sõnale. Ülemkarjasena ja vaimuliku isana hoolis ta kogu rahva
käekäigust. Tänulikuna jääb teda mälestama meie kiriku arvukas vaimulike pere,
kellest suure osa on ta ise ametisse pühitsenud. Samuti kogudused, sest ta
pidas alati  tähtsaks olla nende keskel.

Aga ta oli ka armastav pereisa. Pidas kalliks oma lähedasi
ja tahtis olla koos nendega. «Õnn on, kui meid on puudutanud Jumala armastus
ning avanud meie südamed nägema nähtamatut,» on ta öelnud. Tõsi. 
Armastust näeb vaid südamega. Tema nägi ja jagas seda inimestega enda kõrval.
Ta oli nende hulgast, kelle suhtes täitus Pauluse palve, et Jumal neile «oma
kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise
inimese poolest… ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse,
et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega»  (Ef 3: 16.19).

Seda armastust jagades palvetame täna ka selle
pärast, mis temas veel poolikuks jäi. Me palume, et Kristuse arm teda lunastaks
ja meie vend,  austatud peapiiskop Jaan Kiivit,  võiks koos kõigi
pühadega seista kui ustav sulane oma isanda ees, kes ütleb: «Sa oled olnud
ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole» (Mt 25:21).
Aamen.