Seotusteadvusest

Kolm mälupilti lõikustänupüha eelsest nädalast. Külastan sajale lähenevat vanadaami, head kogudusekaaslast. Enne lahkumist ütleb ta, et armastab mind nagu oma poega. Ta olevat ammu tahtnud mulle armastust avaldada ja kord jõulupeol oli tal selleks isegi ingliskeelne salm pähe õpitud, aga polevat julgenud … Seekord aga võttis ta südame rindu. Mulle on ka varem mõne naise armastusavaldus osaks saanud, kuid seekordne oli tõepoolest üllatav ja eriline.
Kiriku käärkambris räägivad üks naine ja üks mees oma emast, kelle ärasaatmine on pühapäeval pärast lõikustänupüha jumalateenistust. Helge ja päikeseline vanamemm, kelle kohta on lastel palju head rääkida. Siis hakkab naine vaikselt nutma ja ütleb, et on üks asi, mis talle haiget teeb: ta ei jõudnud emale öelda, kui palju tänu ta talle võlgu on. Mõtiskleme siis üheskoos sellest, kas ema praegu neid tänusõnu kuulda võiks.
Noor naine, kelle ma kahe aasta eest laulatasin, tuleb mulle koduuksel vastu kahekuuse titega ja ütleb: „Kui ma varem oleksin teadnud, kui tore on olla ema, ei oleks ma esimese lapse sünnitamisega nii kaua viivitanud.“
Kuulasin hiljaaegu Ööülikooli arhiivist ligi kümme aastat tagasi salvestatud saadet „Väikesed õnnehetked“, kus minu nagu paljude teiste tänaste vaimulike ja teoloogide õpetaja, nüüdseks juba aastate eest igavikku kutsutud Pille Valk viitab Oxfordi ülikooli loodusteaduste professori David Hay uurimustele spirituaalsusest. See on fenomen – Pille ise soovitab selle eestikeelseks vasteks hingsust –, mis teeb inimese tõeliselt elavaks ja eristab teda muudest imetajatest – üks tema kaasasündinud omadusi, mis on mänginud väga suurt rolli inimese kui bioloogilise liigi evolutsioonis.
Spirituaalsuse või hingsuse tuumaks on Hay järgi seotusteadvus (inglise k relational consciousness) – asjade nägemine ja taipamine nende omavahelistes seostes. Me oleme inimestena omavahel seotud tuhandete erinevate (füüsiliste, vaimsete kui ka virtuaalsete) niidistike kaudu, oleme seotud meid ümbritseva keskkonnaga, oleme seotud transtsendentse reaalsusega, keda me kristlastena nimetame Jumalaks ja kes on end meile ilmutanud Jeesuse Kristuse isikus.
Lõikustänupüha evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aar­deid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.“ (Mt 6:19–21)
Mis on see taevane pangakonto või kindlustusleping? Need on suhted – seotus meie kaasinimestega ja Jumalaga. Kõik, mida me siin elus kogume ja loome, olgu materiaalsed või vaimsed väärtused, on ajas kaduvad. Meie ehitatud kodud ja pühakojad saavad varemeiks, meie loodud juhtkirjad, jutlused ja arvamuslood unustatakse. Teadusartiklid vananevad ja poliitilised programmid kaotavad oma aktuaalsuse. Niidid ja võrgustik, mis seovad meid kaasinimeste ja Jumalaga, jäävad. Usutunnistuses nimetame seda seotusteadvust pühade osaduseks, mis ulatub üle aja ja ruumi.
Inimeste jaoks üldse ja kristlaste jaoks kitsamalt ei ole midagi olulisemat kui rajada ja hoida suhteid. See on ka kristliku misjoni lähtekoht, sest tõsiselt võetakse üksnes selle inimese või kogukonna sõnumit, kellega ollakse seotud ja keda usaldatakse. Kohaliku omavalitsuse valimised pakuvad selleks taas häid võimalusi – olla näoga ühiskonna ja kogukonna poole, sõlmida suhteid erinevate maailmavaadete ja taustaga inimestega, leida ühisosa ja luua võrgustikke, mis on kantud armastusest ja teenimisest. Kindlasti aitab selleks kaasa ka haldusreformi järgne uus ja paljuski praegu veel teadmatusest kantud olukord, kus ainsaks võimaluseks on uute seoste ja sidemete tekitamine.
Hoolitseda oma suhte eest Jumalaga, pühendada temale oma aega ja armastust, otsida tema lähedust ja õnnistust – selleks on aeg alati sobiv.
Soovin, et me ei lükkaks armastamist, tänamist ja elamist edasi.

Marko Tiitus,
assessor