Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 1.

1.
Eessõna
Üha mürarikkamaks ja stiimulirohkemaks muutuvas ühiskonnas kasvab inimeste hulk, keda kõnetab sõna «vaikus». Miks see nii on ning milline seos on sellel religioossuse ja Jumalaga? Loodan, et järgnev artikkel annab nendele küsimustele piisava vastuse, kirjeldades meie lähinaabrite soomlaste viimase 40 aasta jooksul tekkinud nn vaikuseliikumist, vasturevolutsiooni mürakultuurile. Samas pole tegemist puhtsoomlasliku nähtusega, vaid taasavastatud vana kristliku traditsiooniga, mille poole inimesed üle maailma pöörduvad, kohtumaks iseenda ja Jumalaga.
Kristel Põder, Tartu ülikooli doktorant, tõlkija

Kõiges olev vaikus
Hannele Koivunen uurib vaikuse olemust ja tähendust oma raamatus «Tasane tarkus» uurimistöödele ning kirjandusele tuginedes. Ta avab põnevaid tahke vaikuse tähtsuse kohta soome kultuuris.
Sissejuhatuseks on käesolevaski artiklis kasulik vaadelda vaikust Koivuneni kombel – teadlikult mitte-kristlikust vaatevinklist. Siis ilmneb kiiresti, et vaikus on mõõde, mis sisaldab midagi üldinimlikku. Vaikuse teema on universaalne.
Raamatu alguses tõdeb Koivunen oma ülesande vastuolulisust viisil, millele igaüks, kes vaikusest räägib, alla kirjutaks: «Olen juba paar aastat viibinud paradoksaalses olukorras – kogu aeg palutakse mul kõnelda vaikusest. Aga tegelikult pole see võimalik ning seetõttu teeb vaikusest kõnelemine alandlikuks. See paljastab meie keele kohmakuse ja ebatäpsuse … Kui kohutav: tuhanded sõnad keerlemas vaikuse igavesti kättesaamatu olemuse ümber … Kuigi vaikust on võimatu sõnadesse püüda, võib selle olemasolu kirjeldada sõnade abil. Vaikuse tähendust karakteriseerides saab nähtavaks teha vaikuse mõju ja võib-olla tunda ära ka meie enda sisemise elu vaikne ala ning õppida seda kuulama.»
Siin tsiteeritud lähtekoht on oluline – võime rääkida vaikuse tähendusest, ehkki vaikust ennast me kätte ei saa. Teoloog otsiks abi analoogist, öeldes, et õigupoolest ei saa Jumalast rääkida ega Tema olemust sõnades väljendada, kuid see-eest on võimalik kõnelda Tema väeavaldustest.
Mõiste «vaikus» osutab kahes suunas: väljapoole ja sissepoole. Vaikusega võidakse tähistada nii välismaailma kui ka sisemist kogemusmaailma. Hääletus, helitus, tasadus, tuuletus, rahulikkus ja liikumatus on vaikuse sünonüümid. Nad viitavad nii välise maailma tajumisele kui ka sisemisele, mentaalsele kogemusele või seisundile.
Vaikus võib olla nii väljaspool kõrvu kui kõrvade vahel. Viimane muidugi tundub siinkohal põnevam. Väline vaikus aitab kaasa sisemise vaikuse sündimisele ning vaikuse teema üle mõtisklemine näitab õige pea, kuidas väline ja sisemine kuuluvad kokku. Neid ei tohi vastandada – see oleks vale.
Teisalt on põhjust meeles pidada, et väline vaikus ei ole mitte kunagi absoluutne. Paljude kogemuse kohaselt aga sisemise vaikuse seisundist lähtuv välismaailma absoluutse vaikuse taotlemine pole isegi mõistlik. Kui meel jääb vaikseks, rahuneb, siis vaibub ka välise maailma kära.
Vaikus Soome moodi
Soomlased on loomult vaiksed: oma südames laanerahvas, loodusega kokku kasvanud. Neid küll püütakse vormida eurokõlblikeks, et nad oskaksid olla sotsiaalselt vilkad ja tegusad, moest ja reisimisest huvitunud ning sääsest elevanti teha ehk vallata sujuvat small talk’i. Aga kui koidab puhkepäev, siis kipuvad nad maale, metsa, järvele.
Käitumine puhkuse ajal ning juba see, millisest puhkusest nad unistavad, paljastab soome inimese tegeliku loomuse. Paljudele on ka saun kohaks, kus rahuneda. Ning soomlasele ei ole mets metsikuks kõnnumaaks, vaid paigaks, kus nutta oma nutud ja leida lohutust leinale.
Kuigi vaikusel on soomlaste seas oma kindel koht, on vaikseks jäämisest ja vaikuse otsimisest saanud aastate jooksul teema, mille üle järjest elavamalt arutletakse. Esimestena on läinud vaikust otsima need, kes tunnevad end stressis ja väsinuna.
Ja eelkõige sellised inimesed, kelle tööülesannete hulka kuulub teiste eest hoolitsemine, nendele tähelepanu pööramine ja kuulamine, viibivad meelsasti vaikuses, kus pole väljastpoolt esitatavaid nõudmisi.
(Järgneb.)