Sõnavabaduse kiituseks

Sõnavabaduse kaitsmisest räägitakse viimasel ajal palju. Seejuures nõutatakse aga õigust ennast vabalt väljendada sageli ainult oma mõttekaaslastele. Ometi peaksime samavõrd järjekindlalt kaitsma ka nende inimeste sõnavabadust, kellega me üldse nõus ei ole.
Esiteks tuleb sageli ette, et üldiselt enesestmõistetavaks peetud seisukohad osutuvad lõpuks valeks. Nii võib juhtuda, et ühiskonna ees olevad ohud või võimalused jäävad märkamata. Seetõttu on väga oluline, et avalikkuses saaksid sõna ka need, kelle ideed tunduvad enamusele vastuvõetamatud või esmapilgul koguni hullumeelsed.
Teiseks kaob mingite seisukohtade enesestmõistetavaks muutumisel inimeste oskus neid põhjendada. Kui tahame kedagi teist oma õigsuses veenda, on argumenteerimisoskus aga ülioluline. Seetõttu peaksime kaitsma teistsuguste veendumustega inimeste õigust oma arvamust välja öelda, sest nii saavad ilmsiks meie arutluskäigu nõrgad kohad.
Kolmandaks on oluline tagada, et inimesed ei peaks varjama oma tegelikke vaateid. Näiteks mõnelgi maal pidid ateistid veel 20. sajandi alguses oma uskmatuse maha salgama, kui soovisid teha karjääri või saavutada ühiskondlikku tunnustust. Tänu usuvabaduse kehtestamisele pole inimestel aga tänapäeval õnneks enam põhjust puht silmakirjaks kirikus käia ja Jumala püha nime suhu võtta. Usuelu on sellest kahtlemata ainult võitnud.
Samal põhjusel ei ole mõistlik nõudmine, et „äärmuslaste suud tuleb sulgeda“. Kuidas me siis üldse teada saame, kelle vaated on äärmuslikud? Ainult tervitada tuleb ka selliste arvamuste avaldamist, mis jätavad rumala ja sallimatu mulje. Et osata kodanikena ja ühiskonnaliikmetena õigeid valikuid langetada, on nimelt oluline teada, keda saab usaldada ja keda mitte.
Kõige selle tõttu näeksin hea meelega, et võimupositsioonil olijad ei teeks takistusi minu omadest erinevate vaadete avaldamisele. Enamgi veel, usun, et tavakodanikelgi on suur vastutus selle tagamisel, et inimesed tõepoolest julgeksid oma tegelikke seisukohti välja öelda. Selleks tuleb muu hulgas hoiduda ka teisitimõtlejate halvustamisest ja naeruvääristamisest. Sõnavabaduse piiramine võiks kõne alla tulla vaid erandlikes olukordades, näiteks juhul, kui tegemist on otsese vägivallale õhutamisega.
Küllap ei saa neid suuresti John Stuart Milli raamatust „Vabadusest“ inspireeritud argumente siiski alati kiriku puhul arvesse võtta. Näiteks EELK-lt ei tohiks küll keegi nõuda, et kogudustes lubataks propageerida Piibli ja luterlike usutunnistuskirjadega ilmselges vastuolus olevaid vaateid.
Teisalt näib siiski, et EELK õpetuslikud alused jätavad mitmes praegu ägedaid kirikusiseseid vaidlusi põhjustavas küsimuses küllalt palju tõlgendusruumi. Tõsi, mõnedki kirikuinimesed ei pruugi selles osas minuga ühel nõul olla. Aga eeltoodud põhjustel on mul hea meel, et isegi need, kes oma tõemonopolisse uskudes teisitimõtlejate sõnavabadust kärpida tahaksid, võivad meil oma vaateid avalikult välja öelda.

 

 

 
 

Rain Soosaar,
reporter