Soome kiriku ees seisvatest küsimustest

Mõned mõttekäigud assessor Tauno Toompuu kirjutisest sõpruse kohta Soome kirikuga (EK 15.2.2017) vajavad täpsustamist.
Nimelt pole kirikutevaheline koostöö päris võrreldav kahe inimese sõprusega, milles on vaid kaks osapoolt. Kirikutevaheline sõprus on eelkõige osadus Jumalaga. Kui üks kirikutest osaduse Jumalaga rikub, rikub see ka kirikute omavahelise suhte. Viimast ei rikuta üksnes siis, kui kummalgi pole osaduse jaoks Jumalat vaja.
Naiste ordinatsiooni teema on tõesti olnud aastaid üks valusamaid Soome kiriku siseküsimusi. Aga nüüd on piiskoppide ja toomkapiitlite jõuvõtted kogudused naisvaimulikega koostööst keelduvatest meesvaimulikest praktiliselt puhastanud. Praegu, sooneutraalse abieluseaduse jõustumise eel on vaieldamatult suurimaks mureks suhtumine homoseksuaalsusesse.
Ehkki Soome piiskopid on ühisavaldustega juba kümnel (!) korral kinnitanud, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, on piiskoppide ühtsust lõhkunud peapiiskop Kari Mäkineni sõnavõtud, mis valmistavad järjekindlalt kirikut ette homoseksuaalse eluviisi normaliseerimiseks. Pealinna piiskop Irja Askola on sama teemat edendanud kogu oma ametiaja jooksul. Vaieldamatult on mõlemad Soome kirikuelu mõjukad suunajad.
Suhtlemine välispartneritega eeldab seisukohavõtte ka meilt. Kui meie peapiiskop peab loobuma osalemisest teise kiriku piiskopi ordineerimisel, siis ei ole tegemist pelgalt formaalsusega. Meie kirikukogu sedastas oma 2009. a deklaratsioonis, et homoseksuaalse käitumise tunnustamine ei ole kooskõlas kristliku usuga.
Nagu peapiiskop Mäkinen oma hiljutises kõnes Soome piiskoppidele märkis, pole homoseksuaalsuse puhul küsimus pelgalt abielukäsituses, vaid ka usu- ja pühakirjamõistmises. Kas saaks veel väita, et tegemist on teisejärgulise küsimusega?
Raskeid otsuseid tuleb langetada ka meie kogudusevaimulikel, kes hingekarjastena vastutavad ühtlasi välissuhtluse eest.
Viimaks tuleb ära märkida Toompuu väide, et naiste ordinatsiooni küsimus on meie kirikus ammu seljataha jäetud. Vähemalt siinkirjutaja näitel võib öelda, et kaugeltki mitte. Pidades naiste seadmist preestriametisse teoloogiliselt põhjendamatuks, ei ole ma kaugeltki üksi, on samamoodi mõtlevaid ametivendi ja suur hulk koguduseliikmeid.
Kas selle küsimusega ei saagi kunagi n–ö ühele poole? Ilmselt mitte, sest seda tunnistab Piibel ning selle läbi kiriku ajaloo ulatuv tõlgendamise traditsioon. Seda ei saa väärata minu ega minu põlvkonna lahkumine sellest maailmaajast.
Kummalisel kombel ei ole Toompuu artiklis nimetatud homoseksuaalsuse ja naiste ordinatsiooni teemad üksteisest väga kaugel. Paar kuud tagasi ütles Helsingi piiskop Irja Askola ühes teleintervjuus, et vaadates homoseksuaalsuse teema käsitlemist Soome kirikus ja ühiskonnas, meenub talle kunagine võitlus naiste ordineerimise eest. Askola märkis, et mõlemad protsessid on väga sarnased ning mõlemas kasutatakse samasuguseid argumente.
Mõeldes mitte üksnes Soome, vaid ka teiste protestantlike kirikute sarnastele arengutele, jääb temaga vaid nõustuda.
Illimar Toomet