Sumeda elu võimalikkusest

Kalev Kesküla mõtiskelude kogumikus «Elu sumedusest» unistab autor: «Hea, kui saaks elada oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu.» Sumedus põimib endas hämaruse ja maheduse, millesse ennast uinutama kutsub hinge teatud küpsus ja väsimus. Sügis on omal moel küps ja väsinud aeg, ent loodusest kaob praegu mahedus kiiremini, kui kasvav hämarus seda kompenseerida jõuab. Ilmastikuline karm tegelikkus võib sellisel moel ka paadunud realisti panna sumeduse järele ohkama. Me teame, et elus leiab õiget aega ja kohta väga erinevatele inimlikele tunnetele ja igatsustele. Ja me teame ka, et paraja aja möödudes on kõige õigem neist lahti lasta. Sest tegelikkus ise ju ei lakka kulgemast ajal, mil me näiteks sumeduse talveunes kosutust otsime.
Septembrikuu Vikerkaare avaluuletuses «Ahvid» hoiatab meid Adam Zagajewski, et tegelikkuse tähelepanuta jätmisel võivad olla väga tõsised tagajärjed. Sõjad muutuvad metsikumaks, vanglad haisevad hullemini ning võimu haaravad ahvid. Ja seda ainult seetõttu, et: «Me ei märganud seda, sest olime hõivatud teiste tegevustega: keegi luges Aristotelest, kellelegi oli parajasti suur armastus peale tulnud.» Reaalsusest pagemiseks on võimalusi ja viise rohkem kui sadu. Ükski neist aga ei paku meile kindlustust, et tegelikkus meist tulevikus märkamatu sahinaga mööda libiseb.
Vaatamata sügisilmade veenvusele sumeduse otsingute kasuks, kõnetab tegelikkus meid tänagi eluliselt oluliste küsimustega, mille lahendused saavad puudutama meid reaalselt juba homme: Eesti regionaalne ja sotsiaalne kihistumine, riigi majanduslik jätkusuutlikkus, moraaliprintsiipide relativism, meie rahva vaimne ja füüsiline tervis. On mõistetav, et probleemide hulk ja tõsidus muudab tegelikkuse meie jaoks suhteliselt vähe atraktiivseks, kuid nende eiramine võib muuta meie tuleviku suisa olematuks.
Eelmise nädala reedeses Päevalehes oli tore koomiks kass Garfieldist. Lesides klassikalises horisontaalasendis jõuab Garfield ootamatu järelduseni, et maailma praegune olukord paneb teda muretsema. Leevendades järgnevalt kõhu sügelemist paari kogenud käpaliigutusega, leiab ta aga juba rahulolevalt, et olukord on tunduvalt parem. Ja tõepoolest, ka see, kui me ise ei sulge probleemide ees silmi ja suudame siiski olukorra enda jaoks mingil määral talutavaks muuta, annab alust vaadata tulevikku teatud optimismiga.
Ka internet on tõhus vahend tegelikkusest pagemiseks. Virtuaalne suhtluskeskkond ning anonüümne kommentaariruum lubavad sul endast maalida just sellise kujutelma, nagu sa unistada oskad, ilma et reaalsus seda tingimata rikkuma tükiks. Tundub aga, et vahel ei oska inimene arvestada tõsiasjaga, et virtuaalse isiku igal sõnal on liigagi reaalne mõju tegelikus elus. Mind on viimasel ajal kurvastanud pahatahtlik ja julm suhtumine meie oma sõduritesse, kelle raske kutsumuse eesmärgiks on olnud ja jääb ka tulevikus viimselt siiski ju meie endi ja meie perede kaitsmine. Pühakiri kinnitab, et ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.
Sõdurid, kes kodudest kaugel riskivad oma eludega just seetõttu, et meie ise demokraatlikus riigis oma valikutega nad sinna saatnud oleme, vajavad meie mõistmist ja toetust, mitte pahatahtlikku sõimu interneti kommentaariruumis. Kas eneseimetlusest reaalsustaju kaotanud kommentaatorid, kes oma sõdureid okupantideks ja palgamõrtsukateks nimetavad, saavad aru, et rüvetavad hukkunud sõdurite mälestust ning et just nende kurjus ja mõtlematud sõnad võivad teha väga haiget missioonil viibijate peredele. Mis on meie ühiskonnas hea sõna hind, kas tõesti oleme hingelt nii vaesed? Kui sageli võtavad meie kiriku kogudused oma sõdureid ja nende peresid jumalateenistustel eestpalvesse? Tegelikult sõltub meie riigikaitse reaalne võimekus meie igaühe sõnast, palvest ja suhtumisest tohutult rohkem, kui me seda üldjuhul teadvustada oskame.
Sõnal ja palvel on jõudu ja väge lõpetada sõdu, parandada kurjuse ja rumaluse tekitatud haavu ning tuua maailma ja inimeste hinge rahu ja harmooniat. Pidagem siis vahel hea sõna ja palvega meeles ka neid, kes riskivad oma eludega kodudest kaugel selle eest, et saaksime ka tänavuse sügise heitlikes ilmades otsida elust jätkuvalt sumedust, ilma et reaalsus meid tulevikus ebameeldivalt üllatada ähvardaks.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan, kolonelleitnant