Tädi Maali heietus
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 18. oktoober 2017 Nr 41 /
Oli mul kord naabripoiss. Kutsuti Karlaks, see tundus kuidagi suupärasem. Tegelikult oli Karl. Ristikivi. Ta oli must hää tüki maad vanem, aga viitsis mõnel suvepäeval istuda õue pääl ja koos minuga valvata, kuidas sisalik ennast kivi pääl soojendamas käis ja siis minema lipsas. Täna oleks tal sünnipäev olnud. Kui nüüd väheke arvutada, siis, oh jummaluke küll, 105 oleks ta juba saanud, kui poleks sääl kaugel Rootsimaal ära koolnu. Aga kes tu iks nii kaua elas. Nüüd pannakse ta lõpuks järgmisel nädalil ema kõrvale Paadrema kalmuaida. Väheke oli talle elupäevi antud, suri juba 40 aastat tagasi.
Karla armastas lugusid jutustada. Ta ikka näitas palavil päevil sisalikku ja päris, kas ma ikka näen, missugune jälg kivile jääb, kui ta sealt üle läheb. Näind ma miskit. Ikka seesama paljas kivi. Alles siis, kui eluasju hakkasin rohkem jälgima, sain aru. Nüüdki vaatan seda ilmaelu. No täna on päris hää päev, enam ei tule telekastist üksteise mustamist. Eile valiti siis ära, kes saab koha pääle, kes mitte. Saab natukeseks rahu. Ja mis see siis möödunud nädalal oli? Kõik pasundasid, et noored inimesed pidasid soojal maal pidu. Ma ütlen, et meite naabri-Mari juurde oleks võinud tulla. Tal katus jookseb läbi, vaja oleks parandada. Nii tööd kui lõbu oleks kõigile jagunud. Aga nüüd tuli välja, et lõbust pole juttugi, puhta läbu.
Ei Mari oleks luband läbu pidada, ta oleks korra majja löönd. Nüüd kõigil silmad häbi täis. Noorel mehel tuli andeks iki paluda, aga hoopistükkis meite Mari ja Aadu käest. Eks minu käest kah. Ma ju käisin kah valimas ja lootsin … Karla kirjutas, et „see, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha“. Õigesti kirjutas. Mari ja Aadu hoiavad omast kinni, mina ka. Sisalikust ja kodust. Need kaks ongi kõige tähtsamad.
Tädi Maali jutu üles märkinud
Rita Puidet
