Taevasse tantsides ja ilma tantsuta

Kevadel ja suvel on mitmes Eesti kirikus toimunud jumalateenistusi ja kontserte, kus on üles astutud tantsuga. Kirikulehe veergudel ilmunud vastakaid kajastusi lugedes tundub, et räägitakse justkui erinevatest sündmustest.
Tähele võib panna seda, et positiivselt on väljendunud need, kes asja oma silmaga näinud, negatiivselt aga need, kes sellest vaid kuulnud on. Kirikutantsu mitmetimõistmist peegeldavad ka Saaremaa Pereraadio eetris kõlanud eestpalved, et midagi taolist enam ei korduks.
Usurõõm või edevus
Küsimusele, kas tantsimine on midagi uut või on tegu hoopis kristliku jumalateenistuse unustatud traditsiooniga, oskab ehk paremini vastata mõni liturgia-ala asjatundja. Nii mõnelegi on see märgiks moodsa inimese ja kiriku moraalsest allakäigust.
Ometi võib tavalisel jumalateenistusel märgata mitmesuguseid tavapäraseid kehaliigutusi, mis mingil moel kõrvutatavad tantsimisel toimuvaga. Või mis muu siis on leerilaste või laulatatava noorpaari astumine altari ette piduliku muusika saatel?
Pisut kaudsema näitena võib tuua seismise jumalateenistuse teatud kohtades, käte ristamise, põlvitamise või ristimärgi tegemise. Need füüsilised tegevused pole vagad iseenesest ega tee õndsaks kedagi, vaid väljendavad nende sooritaja suhet Jumalaga.
Seega on võimalik, et keegi kasutab neid ka Jumala pilkamiseks, nt põlvitades kirikus, «et vaadata, mis tunne on» või veel enamgi – tehes ristimärki meelt parandamata. Kas siis samamoodi võiks olla ka tantsimisega? Ühe inimese juures väljendab see ehtsat usurõõmu ja ülistust, teisel aga inimlikku edevust ja auahnust.
Kes muu oskab nende vahel vahet teha kui «vaimne» inimene? Kellele aga apostel Paulus oma kirjas korintlastele kirjutab (vt 1Kr 2. ptk): «Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt.»? Peab ta silmas tantsijaid või nende mahalaitjaid? Kummad on «vaimu saanud» ja kummad «maised inimesed»?
Tantsust Piiblis
Piibel ei keela tantsimist kusagil. Üsna mitmes kohas räägitakse tantsust kui Jumala ülistamise viisist. Ps 149:3 ja Ps 150:4 hõiskavad: «Nad kiitku ringtantsus tema nime… Kiitke teda … ringtantsudega!»
Enamasti räägib pühakiri tantsimisest seoses rõõmuga, mida ilmselt pole võimalik muul viisil väljendada. Iiob ütleb (Ii 21:11), et «[hästi elavate õelate] noorukid tantsivad», Koguja vastandab kurbuse ja rõõmu sõnadega Kg 3:4 «aeg leinata ja aeg tantsida», Jeremija räägib Iisraeli ülesehitamisest Jumala poolt (Jr 31:4): «Mina ehitan sind jälle/…/ [Sa] lähed rõõmsatega tantsima» ning vastandab teisal tantsu leinaga (Nl 5:15) «meie tants on muutunud leinaks».
Jeesus tuletab inimestele meelde, et Jumal on nendega rääkinud mitmel viisil, nemad aga pole sellele vastanud (Mt 11:17): «Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud.»
Mitmel puhul on juudid tantsinud Jumala abiga saadud võidu üle rõõmustades: pärast võitu ammonlaste üle võetakse Jefta tema tütre poolt vastu ringtantsuga Km 11:29–40; pärast Koljati tapmist Taaveti poolt võetakse kuningas Sauli vastu tantsuga 1Sm 18:6, juudid laulsid seejuures: «Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!» 1Sm 29:1–5; pärast vaarao sõjaväe hukkumist Punases meres tantsivad naised prohvet Mirjami juhtimisel ringtantsu 2Ms 15:19–21.
Sama rahvas on tantsinud nii ebajumalatele kui ka Jumalale, näiteks tants ümber kuldvasika 2Ms 32:15–19, teisalt jälle Iisraeli rahva ja Taaveti tants seaduselaeka ees 2Sm 6,5.14–16. Viimasel puhul mainitakse eraldi Sauli tütar Miikalit, kes põlgas Taavetit tantsu pärast, mis paljastas liigselt tema ihu. Kui Miikal seda Taavetile ette heitis, jäi ta lastetuks surmani.
Tantsinud on ka paganad: Karmeli mäel püüdsid Baali prohvetid tantsuga kutsuda Baalilt tuld, et süüdata altarit 1Kn 18:26.
Uus Testament räägib tantsimisest veel kahel puhul. Väga tuntud on lugu Heroodiase tütre tantsust Heroodese sünnipäeval Mk 6:14–29. Tasuks tantsu eest nõudis tüdruk valitsejalt Ristija Johannese pead. See on andnud kristlastele põhjenduse arvata tants kui selline patuste meelelahutuste hulka.
Tõlgenduse vajalikkusest
Ometi leian, et Johannest ei tapetud mitte tantsimise, vaid kartmatu tõekuulutamise pärast. Imekauni tantsu järel valitseja pillatud lubadus anda tasuks mida iganes, andis Johannese vaenlastele võimaluse ta kõrvaldada.
Ja viimane siintoodud piiblinäidetest osutab, et tantsitakse ka taevariigis. Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast Lk 15:11–32 räägitakse vanemast pojast, kes väljalt koju tulles kuuleb majast «pilli ja tantsimist» Lk 15:25. Üldlevinud seletuse kohaselt tähendab «maja» selles loos taevariiki, kus Jumal valitsejana («isana») on korraldanud rõõmupeo patuse inimese («noorema poja») pöördumise pärast.
Pühakiri ei hinda tantsimist kui sellist ei patuseks ega vooruslikuks harrastuseks. Tants on rõõmu väljendus. Kuid nii nagu Jaakobus kirjutab (Jk 3:9): «Sellesamaga [keelega] me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks», kasutab üks tantsu Jumala kiitmiseks ja teine oma himude rahuldamiseks.
Seda ka pühakoja seinte vahel. Erinevalt Jüri Raudsepast arvan, et tantsuga on võimalik panna kaasa elama Maarja kannatusele Jeesuse risti all. Ja erinevalt Tuuliki Jürjost ei saa ma vaimustuda, kui Narva kirikus tantsitakse india tulejumal Agni Yavishta’le.
Rinnastan siinkohal tantsimise keeltes palvetamisega, millest Paulus räägib pikemalt 1. kirjas korintlastele 14. peatükis. Küllap nii mõnigi tolleaegsele koguduse koosviibimisele sattunu võis arvata, et tegemist on hullumeelsetega. Tundmatutes keeltes ekstaatiline palvetamine vajas tõlkimist kuulajale mõistetavasse keelde. Oluline polnud mitte ainult keeltes palvetamine, mis ehitas palvetaja vaimutemplit, vaid ka koguduse ehitamine.
Samamoodi võib nii mõnelegi kristlasele olla jahmatav lugeda kirikulehest pealkirja à la «Kirikus võib tantsida polkat» või sattuda rahvatantsumissale. Kui sellega ei kaasne seletust, tõlgitsemist mõistetavasse keelde ja kogemust Jumalast, võib Looja and saada inimeste käes koguduse lõhestajaks ja lammutajaks.
Ma ei looda, et Eestimaa kirikutes hakataks tantsima või lõpetataks tantsimine, pigem meenutan koos Paulusega, et mis ühele lubatud, võib teisele tuua kahju 1Kr 8:9: «Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!» ning ühinen tema sooviga 1Kr 14:12, et «kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks».
Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Samal teemal:
Tuuliki Jürjo, EK nr 29, 30.07.2003, Tantsides taevasse.
Mihkel Reinup, EK nr 28, 25.06.2003, Tants kirikus.
Jüri Raudsepp, EK nr 26/27, 18.06.2003, See on blasfeemia.
Meelis-Lauri Erikson, EK nr 25, 11.06.2003, Kiita Jumalat tervikuna.
Erle Iher, EK nr 20, 14.05.2003, Kirikus võib tantsida polkat.