Täna valib kirikukogu EELK peapiiskoppi

Õpetaja Vello Salumi 80. sünnipäeval tuli jutuks, kuidas prof Eduard Tennmann külastas väikse poisi Vello kodu Elistveres. Professorihärra ajas vanematega toas juttu, kui väike Vello tuppa astus, pikk kepp käes. Tennmann ütles seepeale, et sellest poisist saab peapiiskop. Nüüd juba 80aastane Vello Salum ütles, et huvitav, aga mitte keegi ei ole talle kunagi ettepanekut teinud saada peapiiskopiks. Mitte kordagi tema pika ametiaja jooksul. Ometi arvas professor, et just Vellost saab peapiiskop.
Kord jalutasime Emmi ja Evald Saega koos nende Lille tänava kodu poole. Kui me olime ukse taha jõudnud ja Emmi seda lukust lahti keeras, ütles ta endale omase otsekohasusega äkitselt: «Jaanusest saab peapiiskop.» Evald ütles: «Ei saa.» Proua Emmi siis vastu: «Praost saab.» Evald: «Praost saab.»
Küsisin Ove Sandrilt, kes Saagidega lähedane oli, kas sarnast jutuajamist nende vahel ka on olnud, aga Ove raputas pead.
Sellest Emmi ja Evaldi uksetagusest loost on möödunud üle veerandsaja aasta, aga meeles on see naljalugu siiani. Kogu ametiaja jooksul ei ole ma tundnud kutsumust saada peapiiskopiks.
Aga üks lugu meenub veel. Väikeste poistena mängisime Kuusalu kiriklas Mart Salumäega peapiiskoppi ja peasekretäri. Tol ajal oli peapiiskopiks Alfred Tooming ja peasekretäriks Arnold Leepin. No ma sain ikka vahel olla ka peapiiskop. Peeter Paenurm, kuna tema oli meist palju noorem, sai peapiiskop olla tunduvalt vähem. Nii, kuidas Mardil armulikkust jagus, saime ka peapiiskopid olla.
Eks see peapiiskopi ja peasekretäri mängimine seisnes peamiselt selles, et Mardil oli kaks mänguautot Tšaika ja siis kihutasime nendega mööda tubasid ringi või vahel ka õues. Ma ei mäleta, et oleksime lahendanud sisulisi küsimusi kiriku elust.
Kandidaate on meil tänaseks küll üles seatud. Minu lemmikkandidaadiks oleks praost Vallo Ehasalu. See ei ole nali, aga temal ei ole esialgu ka seda kutsumust.
Kõik tuleb Jumala kätesse usaldada ja ma usun, et seda me ka valides teeme. On hea, et noored peapiiskopikandidaadid on vanadele lisaks. Eestimaal on siiski vaatamata raskustele elu edasi läinud ja minu meelest üle viiekümnesed võiksid valmistuda väärikalt pensionipõlveks ja lubada noori enese kõrvale või isegi enese asemele. Muidu me ei jõuagi pensionipõlveni. Meil on piisavalt ahnust, et hoida käes ameteid, mille eest me tegelikult ei vastuta.
Assessoritel võiks olla kaks ametiaega ja aitab küll. Siis võiks vastutusala loovutada nooremale ja ma usun, et tulemus oleks ehk parem kui praegu. Ei maksa olla asendamatu eluaegne. Ei tohiks ju ameteid enda kätte kahmata, ise nende eest vastutamata. Inimvõimetele on Jumal seadnud piirid.
Jumal on kinkinud meile noori tublisid töötegijaid nagu Kristjan Luhamets, Urmas Paju, Mikk Leedjärv, Tauno Toompuu jt. Kõik, keda võiks vastutama panna. Las rabelevad! Noorus ongi selleks. Mäletan seda isegi, kui Hiiumaale läksin ja palju jõudu oli.
Usaldame siis noori ja usaldame Jumalat ning oleme valmis lahti laskma sellest, mille eest me tegelikult ei vastuta, ja püüame selle võrra paremini teha seda tööd, milleks meid on kutsutud. Ehk siis on ka koguduseõpetaja amet vaimulike hulgas piisavalt lugupeetud. Jumal ei ole meid teinud üksteisest paremaks ega tähtsamaks.

 

 

 
 
 
 
Jaanus Jalakas,
Ida-Harju praostkonna praost