Tarkuse algus on Jumala kartus

Kui räägitakse valgusest, on sellel kõnel kuulajatele erinev mõju. Eriti just pimedatele. Kuidas nemad valgusest kõnelemist kogevad, ei oska ma öelda. Aga ka nägemine kui niisugune on relatiivsem, kui esmapilgul paistab. Meist igaühe nägemine on eri kombel osaline, partikulaarne. Me näeme ühtesid asju paremini, teisi kehvemini ja me ei saa ise omal jõul midagi teada neist asjust, mida me üldse ei näe.

Täht kujutab endast valgust pimedas taevas, tumedal taustal, mida tajume tundmatu sügavusena.

Kord näidati Aabramile tähti taevas, mis jutustasid järglastest ja Jumala õnnistusest. Pärast seda jäi ta aga sügavasse unne ning suur ja pime hirm haaras teda (1Ms 15). Piibel näitab meile korduvalt raskusi ja tagasilööke peale suuri tõotusi ja õnnehetki, nii ülevuse kui hirmu hetked saavad kindlasti osaks suuri ülesandeid täitvate inimeste elust.

Bileam näeb tähte tõusmas Jaakobist. Järgnevalt kuulutab ta Jaakobi vägevust, kes rõhub alla Moabi ja Edomi (4Ms 24). Bileam oskab oma nägemust üksnes osaliselt selgitada ja nimetab end mahalangenunagi avatud silmaga meheks, kes siiski ei saa silmitseda ligidalt. Ta näeb, aga mitte nüüd, ta silmitseb, aga kaugelt. Bileam kui tark tuli ida poolt, Frati jõe äärest (4Ms 22), paikkonnast, kus Aabrami esivanemad olid elanud ning mis võimaldas nägemise jaoks vähemalt ruumilist distantsi.

Tulevad targad päikesetõusumailt (magoi apo anatolōn) edomlase Heroodese juurde rääkima sündinud kuningast, ning pooljuut edomlane saadabki varsti sõjaväed hukkama tema jaoks kardetavat juutide kuningat. Kui sealt külast tõesti tuleb Messia, ei saa me temaga pärast enam hakkama! Valitseja juurde ja just pealinna minek tundus tarkadele vähemalt esialgu aruka algusena. Tagantjärele tuli neile selgus, et nii see ei ole, ja nii on ka meil praegu palju kergem tark olla ja teada, et kõik oluline ei asu koos Jeruusalemmas või Tallinnas, vaid seda jagub ka Petlemma ja Petserisse.

Enamasti ei jää kuningatel aega tarkust omandada, sest valitsemine võtab võhma välja enne, kui lugeda ja mõtelda jõuab. Pealegi võib vahel valitsejaks saada ka üsna kasinate võimetega, sest palju oleneb olukorrast ja ümbrusest. Usuteaduse Instituudi kauaaegse VT professor Evald Saagi ütlus peab ikka paika, mille kohaselt pimedate maal ka ühesilmaline on kuningas. Kui neil on veel piisavalt oma äranägemise järgi kasutatavat jõudu, võivad nad laastada Petlemma, aastate kaupa hukata vabadust armastavaid mägirahvaid või pommitada muistsete tarkade kodumaad.

Nii nagu täht paistab tumedal taustal, nii paljastab Jumala sõna inimese loomuse. Tarkus on suurem seal, kus küsitakse mitte ainult maailma ülesehituse, vaid ka iseenda ja oma diagnoosi järele ning siis aktsepteeritakse seda igasugusel kujul. Meeldigu see meile või mitte. Tarkuse algus on Jumala kartus ning võib lisada, et oluline on ka vältida enesepettust. Tavaliselt viitab diagnoos muu hulgas ka millegi puudumisele. Jutustus idamaa tarkadest viitab nende avatusele, soovile oma tarkuse otsingul mitte poolele teele peatuma jääda ja puuduvat osa täiendada.

Teoloogiaülikoolides ja ülikooli tasandil elab ja püsib «dia-loogias» teiste teadustega, mis jõudu mööda tegelevad kõigega taeva ja maa vahel. Teadus otsib muu hulgas tarkade kombel ka teisi taevasi märke selleks, et maa peal õigesti edasi liikuda. Lisavahendiks on kompassid, need omamoodi mitmetasandilise tähendusega vahendid, mis kaudselt osutavad inimese asukohale universumis maa peal ja taeva all ning on saanud õige kursi leidmise sümboleiks. Kuid peame meeles, et vahend ise ei lähe kuhugi ega vii edasi, seda saab teha ikka inimene, vahend üksnes vahendab midagi olulist. Sageli sobib vahendiks ka täheline ja numbriline sümbol, sealhulgas näiteks mõni Piibli kirjakoht.

Alustanud õpinguid Helsingi ülikoolis, märkasin mitmel dokumendil pitsatit kirjaga ORDO THEOLOGORUM UNIVERSITATIS HELSINGIENSIS ning kirjakohta Mt 2:2. Püüdsin selle salmi täpsemas tähenduses selgusele jõuda. Suur oli mu üllatus ja sellele järgnev seesmine rahutunne, kui sain teada, et Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonnaks või ka teoloogide seisuseks (ordo) tõlgitava pitsati kiri kõneleb neist, kes on näinud Tema tähte tõusmas ja on tulnud Teda kummardama. Tõesti, teoloogid võivad end ka seisusena tunda. Küllap tundsid paljud okupatsiooni ajal Usuteaduse Instituudis õppinud ja selle lõpetanud vaimulikud end kogu selles ümbritsevas pimeduse süsteemis otsekui eri seisuses olevana, valgusele lähedamal seisjatena. Sellel ajal oli palju neid juba kaua aega kogudustes töötanud vaimulikke, kes sellel erilisel korral aastas Virust ja Võrust instituudi jõulupuule kokku tulid. Instituut ühendas, ja ühendajaks soovib instituut ka muutunud oludes olla.

Tarkus ei pea piirduma taeva vaatlemisega, osaliste viidete tajumisega või ka pelgalt sümbolite üle mediteerimisega. Tarkus ei pea poolele teele peatuma jääma, kui ta võib tõelise kummardamiseni jõuda. Las tarkus saab täieliseks sellega, et jõuab esmalt tõe äratundmisele, siis selle väljendamiseni ja lõpuks rakendamiseni. Tarkuse rakendusviisid võivad olla erinevad. Võib tuua kulda, viirukit ja mürri, võib kuulutada evangeeliumi, kirjutada häid tekste, külastada haigeid, aidata orbusid. Tarkus võib väljenduda ka nähtamatuks jääma kippuvas püsivas töös inimeste keskel valguse suurenemise eest ning otsekui lõppematus ja väsitavas vastuseisus rumaluse ja mõistmatuse survele.

Viiruk ja mürr on põõsastest saadavad healõhnalised vaigud. Vahel piisab, kui tarkade külaskäigust meie õuele ka muud järele ei jää kui hea lõhn. Kultuurses maailmas võib niisugune mälestus elada suust suhu kanduva jõudu andva traditsioonina. Ka meie kirikul on niisugust traditsiooni, mis elavaks jääda tahtes vajab uusi järgijaid. Eelduseks on aga, et tegu oleks tõesti tarkadega, nendega, kes tunnevad seda Ainsat, keda üksnes tuleb kummardada.

Randar Tasmuth, UI rektor

, UI rektor

Jutlus Matteuse evangeeliumi 2:1–12 alusel on peetud 13. detsembril Püha Vaimu kirikus inauguratsiooniteenistusel.