Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne Tartu laulupeol

Kuulata! Sajandi ja viiekümne aasta kaugusel Eestimaa randadel algas üks laul. Emade keeles, isade meeles meieni kandus see. Kõlavas keeles, miljonis meeles edasi elab veel [laul „Laulu algus“ on just lõppenud]. Mul on au jagada seda lava tuhandete lauljate ja tuhandete kuulajatega hetk pärast Veljo Tormise ja Hando Runneli poolt laulupeo sajandaks aastapäevaks kirjutatud laulu kõlamist.
See laul tuletab meile ikka ja jälle meelde, kui tähtis hetk oli meie rahva ja riigi kujunemisel esimene laulupidu – pidu, mida peeti millestki rõhuvast vaba olemise puhul ja millest oldi vaba juba kaks inimpõlve. Kuid veelgi hämmastavam oli, et esimese laulupeoga lauldi vabaks ka hing ja vaim, et valmistada end ette rahvaks saamiseks ja Eesti riigi tulekuks.
Aga me teame sedagi, et veelgi raskem kui vabaks saada, on vaba ka olla, hoida vaba ja vabadust. Maailmas ei ole teist nii imelist vabaduse idee süttimise ja kätte võitmise lugu kui laulusädemega ja lauluvaimustusega inimpõlvede kestel kätte võidetud Eesti vabadus, emakeelne haridus, riigi iseseisvus. Ja meie südamesügavuses elab lauluvaim, mis laulab meile ette meie vabaduse teed ja vabaduse hoidmise rahu ja tasakaalu.
Austatud Eesti Vabariigi president, riigikogu esimees, peaminister, ministrid, head suursaadikud, tartlased ja Tartu sõbrad!
Meie tänane pidu on kummardus Eesti peole, mis algas Tartust ja kestab Tartus. See pidu on ehtne pidu, ehtsate lauljate ja ehtsate lugudega – ei ole see pidu ei ühegi teise peo koopia ega väike vend või õde. Tartu laulupidu on ja jääb alati lugupidavaks kummarduseks neile meestele ja naistele, kes laulupeo sünnile siin linnas alusmüüri ladusid ja selle peo Eestile laulsid ja mõtlesid. On laulupeoaasta ja need sajad peod, mida üle Eesti lauludega suureks lauldakse, on ju meie kõigi kõige ehtsam ja ehedam silma- ja südamevaade Eestile ja laulu algusele, laulu väele. See on rõõmus ja uhke vaade meie 150 aasta vanusele laulupeoriigile.
Kuid täna on mul rinnus veel üks Veljo Tormise heli ja viis koorikontserdist „Tornikell minu külas“ Portugali poeedi Fernando Pessoa sõnadele: oh tornikell minu külas, valulev õhtusel ajal, iga su kõmina peale vastab mu hing oma kajal.
Täna on selleks minu külaks ja valuleva kõminaga tornikellaks Tartu Maarja kirik, mille tähendus ja lugu Eesti laulupidude sünnihetkel on ilmatult suur ja selle veel olematu tornikella kaja peaks meid kõiki liigutama nägema ja hoolima.
Tartu Maarja kirik on meie laulupeokirik, omamoodi lauluhäll. Bernard Kangro kirjutas 1951. aastal ülemere Rootsis: su rahva süda tuksub surematus Tartus ja tema süda tuksub meis. Head inimesed, see süda tuksub Maarja kirikus. Teist sellist kirikut maailmas ei ole. Seisame üheskoos selle eest, et selle kiriku tornikella kaja ulatuks peagi üle maade, üle külade ja linnade, üle vaadete ja aegade. Julgustan teist igaühte kaasa lööma Tartu Maarja kiriku taastamisel – tehkem seda meie laulupeousus ja laulupeovaimus.
Väga paljude pisikeste peoliste jaoks on tänane laulupidu esimene päris laulupidu. Nende jaoks algab täna päris laulupeoaeg. Just niisamuti nagu algas uus elu ja uus laulupeoaeg laulupidude algatajale Johann Voldemar Jannsenile siia lauluväljakule istutatud tammele, mille tartlased ja Tartu linn siia kuu aja eest tema 200. sünniaastapäeval istutasid. Ma loodan, et me sirgume ja kasvame koos nende päris esimeste laulupeopõlvlastega veelgi suureks ja alati vabaks laulupereks ehtsas laulupeojuurestikus.
Ilusat laulupeoaastat ja head laulupeo jätku!
Elagu Eesti, elagu Tartu!

Kõne on peetud 22. juunil Tartu lauluväljakul