Tee surmast ellu on tee Jeesuse juurde

Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.
See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.

Jh 6:37–40

Minu kodu lähistel tehakse raudteel suuri remonditöid. Neid tehti ka saja aasta eest. Kui Põhja-Soome raudteed remonditi, tähendas see nii mõnelegi vaesele töömehele suurt õnne: saadi tööd, perele leib lauale ja nähti ka väheke maailma.
Kälviä juures kontrollis ehitustööd raudteevaht Kalle Tikanoja. Väljas oli juba talvine külmus.
Ühel külmal hommikul märkas Kalle töömeest, kellel olid seljas väga õhukesed tööriided. Ta pani imeks, miks töömees oli läinud objektile nii kergelt riietatuna.
Mees rääkis, et ta on vaene töömees Lõuna-Soomest. Tal polnudki paremaid riideid, olemasolevate rõivastega tuli hakkama saada. Kallel hakkas mehest kahju. Ta võttis oma sooja talvejope ja andis selle töömehele.
Möödus veidi üle viie aasta. Soome vabanes Venemaa alt. Aastal 1918 toimus verine rahvasõda. Lõuna-Soome, nagu ka Turu, jäi punaste kätte. Põhjas valitses valgete armee. Soome oli äkitselt jagunenud kaheks.
Põhja-Soomest oli poisse õppimas Lõuna-Soomes ning nad ei jõudnud omaste juurde. Tampere tehnikakoolis õppis Kälviäst pärit Ilmari Tikanoja, kellest pidi saama ehitusmeister. Punakaartlased aga said teada, et seal on Põhja-Soome noormehed. Ilmarit peeti kauplemisnõuniku Frithiof Tikanoja pojaks. Suurkodanlase poeg tuli kohe vangistada.
Kui punakaartlased tulid Ilmarit vahi alla võtma, astus teiste seast ette üks mees, kes noormehe kaitseks välja astus: «Ei, ärge vangistage teda. Ta ei ole lihuniku poeg, vaid hoopis hea mehe poeg.» Ta rääkis, et oli olnud kunagi raudteetööl Kesk-Põhjamaal, kus ühel talvehommikul külmetades raudteevahilt jope sai. Nii oli isa Kalle oma heateoga endale teadmata päästnud oma poja.
Kirikuaasta ühe pühapäeva teema kannab pealkirja «Surmast ellu». Ilmari Tikanoja pääses päris kindlast surmast ellu seetõttu, et tema isa oli ilmutanud ligimesearmastust. Sellised teod muudavad maailma. Raske on mõista, milline jõud on armastusel.
Ehk aitab minu jutustatud tõestisündinud lugu seda väheke aimata. Armastus on jõud, mis toob surma keskele elu. Mitte see sentimentaal­ne armastus, mis paistab välja vaid imalate tunnetena ning festivali areeni nurgas aelemise ja suudlemisena.
Hoopis tohutu jõud on selles armastuses, mis kostab sõnadena ja paistab välja tegudena nende suhtes, keda me muidu oma loomu poolest ei armasta.
Ega Kalle Tikanoja tundnud mingit Hollywoodi-armastust kellegi Lõuna-Soomest pärit töölise vastu, kes määrdununa, nina punane ja külmast värisedes raudteel tööd tegi.
Aga Kalle raudteevahitoas oli peetud pere keskel palvusi. Seal lauldi laule «Siioni kandle» laulikust ja loeti jumalasõna. Kalle oli õppinud, mida Jeesus meie heaks oli teinud. Ta mõistis, et nii peaksime meiegi üksteist aitama. Ja selles armastuses, mis ei arvuta, oli jõud, mis viis aastat hiljem päästis tema poja.
See armastus muudab maailma paremaks. See toob elu surma keskele. Sellisesse armastusse kutsun mina sind, ole kes sa oled. Või mitte mina ei kutsu sind, vaid Jee­sus Kristus kutsub sind täiesti uude ellu.
Surmast ellu. See on suur lubadus. Ilmari Tikanoja ei ole enam elavate seas. Samuti ei saa enam olla elus selle jope saanud punakaartlane. Kes teab, äkki ta lasti maha Tammisaares, kus klaariti sõja järel arveid, sellest lugu enam ei räägi.
Aga kindel on see, et kõik selle tõsielulise loo tegelased puhkavad kusagil surnuaial. Nii valesti kui ka õigesti käitunud. Seetõttu kõlab kummaliselt see pealkiri: «Surmast ellu». Igaüks meist õpib elus selgeks selle, et liikumise suund on vastupidine: elust surma. Sina ja mina, me läheme elust surma.

Hiljuti lugesin ühest mehest, kellel oli ravimatu vähk. Mind liigutas, kuidas ta jutustas, et ootab huviga arsti visiiti, kus talle öeldakse, mitu nädalat on tal veel elada jäänud.
Teda huvitas, mis tundeid see teadmine temas tekitab. Mina mõtlesin, et mind ei huvitaks see vähimalgi määral. Ma ei sooviks seda testida.
Aga siis tajusin, et see on ka minule ilmutatud. Ja sinule. Kui sündisime siia maailma, siis võidi öelda, et selle poisi või tüdruku oletatav eluiga on 77 või 80 aastat. Terve igavik! Ei, kuulge. Seda pole õigupoolest palju. Igaüks mõistab kunagi, et seda ei ole palju.
Jah, pastor hirmutab meid nüüd surmaga, kas nii? Pastor ei pea seda tegema. Arst hirmutab või siis perekonnaõpetuse õpetaja.
Pastor loeb evangeeliumiraamatust sõnad «surmast ellu». Arstiraamatust loed «elust surma». Terviseõpetuse raamatust loed, kuidas seda protsessi saab pikendada. Aga ainult evangeeliumiraamatust loed: surmast ellu.
Ja nüüd küsime asja kohta temalt, kes ainsana saab meile anda nõu tee kohta surmast ellu. Ta ütleb: «Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval» (Jh 6:39).
See inimene, kes on Jeesuse oma, ei lähe kaotsi, kuigi ta sureb. Juhul kui Kalle Tikanoja oli Jeesuse oma eluajal, on ta Jeesuse oma ka siis, kui on surnud.
Kui küsid enda kohta, kuidas leida tee surmast ellu, siis vastaksin sulle väga lihtsalt: see on tee Jeesuse juurde. Kuulsid, kuidas ta ütleb: kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
Tee surmast ellu on tee Jee­suse juurde. Teist teed surmast ellu ma ei tea. Kõik muud teed viivad kindlasse surma.

Lõpuks räägin teile, miks mul on eriline tunne jutustades just täna sel teemal. Aasta tagasi, festivali reedesel päeval, oli minu vanaema tervislik seisund väga halb. Kui sõitsime Kälviä grupiga Turu poole, helistas mu ema mulle ja palus eestpalvet, et Jumal kutsuks vanaema ära, sest memmel on nii raske. Laupäeval tuli kergendus. Vanaema suri.
Nutsin ja samal ajal olin rõõmus. Meenutasin oma viimast kõnet vanaemale. Küsisin temalt, kuidas ta end tunneb. Memm ütles, et selles olukorras tema kasvab. Teadsin küll, mida ta sellega mõtles. Enam ei saanud haiglast välja. Ütlesin vanaemale, et Päästja Jeesus Kristus on vastas, mispeale memm vastas, et see on peaasi.
Nüüd ma meenutan seda hetke ja vanaema lihtsat usutunnistust: «See on peaasi.» Kristlasele on peaasi, et Päästja Jeesus tunneb omi ja on vastas. Jeesus lubas meilegi evangeeliumis, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, on igavene elu.
Äkki imestad, kuidas saad näha Jumala Poega. Näed teda, kui tuled armulauale. Nägin muide oma vanaema viimast korda siis, kui sain anda talle armulauda. See leib, mis sulle ulatatakse, on sama leib, mille kohta Jeesus ütleb: see on minu ihu.
Selle karika kohta, kust saad veini, ütleb Jeesus: see karikas on uus leping minu veres. Sina näed Jeesust. Ta tuleb sinu juurde ja sina saad tulla tema juurde.
See on Jeesuse juurde tulemine, kui usud temasse. Saad nüüd kohe uskuda, et ristiveri lepitas ka sinu patud. Jee­sus Kristus sättis sinu asjad korda. Imeline: sa oled selles usus juba siirdunud surmast ellu.
Pasi Palmu,
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Kälviä koguduse abiõpetaja

Pastor Pasi Palmu jutlus Maata Näkyvissä noortefestivali missal Turus 15. novembril 2013.
Tõlge eesti keelde ja teksti toimetamine Kaido Soom