Teeb elavaks … Nelipüha eel

Nelipühad on saabumas. Jälle tahame loota, et see oleks paljudele Kristuse leidmise ajaks ning et needki, kes on eemale jäänud ja unustanud antud tõotused, leiaksid taas üles kirikutee.
Elame kiiresti, magame kiiresti, palvetame jooksu pealt – kõike seda ikka seepärast, et mitte «rongist maha jääda», et olla tasemel ja jõuda võimalikult palju. Kristlased ei erine siin tihtipeale teistest. Vahel tundub, et kirikuski on tegutsejat kraadi jagu rohkem hinnatud kui palvetajat. Ajal, kui Jeesus maad mööda ringi käis, oli inimestel aega rohkem. Ülesanded olid piiritletumad, tööriistad ei muutunud sajandeid kuigivõrd. Aga miski on jätkuvalt sama. See on kõigepealt inimene oma võimujanu ja kõrkusega.
Jeesus heidab variseridele ja kirjatundjatele ette nende võimu ambitsioone ja edevust: kõike teevad nad selleks, et teised neid vaataksid. Küllap peame meiegi kirikuna alatasa endalt küsima, millisele kaljule toetume ja mida tähendab elu nelipüha vaimus. Kas kiriku alus on võim või armastus? Need kaks ei käi hästi paaris. Esimesel juhul võime kiriku sõnumi kokku võtta lühidalt: kuulake minu sõna ja te saate pileti taevasse. On olemas aga hoopis vastupidine seisukoht. Kõike tuleb jagada. Ka võimu. Mida rohkem jagatakse, seda enam inimkonna mureküsimused leevenduvad. Selmet endale suutäisi haarata, peab teisi laua ääres teenindama. Muidugi saame naeratades (või virila muigega) öelda: kuidas see meid puudutab, meie kirik on kõike muud kui jõukas ja pooltel kogudustel pole võimalik oma vaimulikku ülal pidada. Aga küsimus on ju hoopis selles, missuguse vaimuga me üksteist teenime. Kuidas toetame kaaslasi elumõtte otsinguil. Kas julgeme tunnistada oma usku aegade ja olude kiuste.
«Vaja on muuta elu mõtte küsimuse püstitust. Peame õppima ise ja õpetama meeleheitel inimestele, et tegelikult ei ole asi selles, mida meil on veel elult oodata, vaid pigem selles, mida elu ootab meilt!» (Viktor Frankl) Ehk tasub nende sõnade üle sügavamalt järele mõelda igal ristiinimesel ja muidugi vaimulikel.
Meie südames on kambrid, mis ei ole veel meie jaoks avanenud. Seal on tarkus, mis avaneb läbi katsumuste. Olgu selleks mõni seni varjul olnud and või suur avastus enda elu jaoks. Just kannatus aitab avada neid uksi iseendas ja leida Jumalat. Olla Püha Vaimu tööriist. Inimese vaim ei tee katsetki oma tahet üle anda, kuni kõik näib edenevat. Valu on aga maskeerimata; igaüks taipab, et midagi on viltu, kui kuskilt valutab. Nii aitavad valu ja kurbus meid ligemale iseenda tõelisusele ja siis saab see nii inimlik ohe – miks küll minuga kõik need halvad asjad alati juhtuvad!? – pea peale pööratud ja võime nõustuda hoopis laulusalmiga: Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud; tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.
Kirikut on nimetatud vaimulikuks emaks ja vaimulikuks koduks. Vaimulikke eestpalvetajateks ja teenäitajateks, pühakirja maakaardiks ja teeviidaks tõe otsingutes. Viidad usuelus on tihti pigem osutavad. Keelumärkidega kaugele ei jõua, sest peagi avastab rändaja, et tiirleb ühe koha peal, julgemata võtta riske, ning tunneb vaid enda allajäämist ja kõlbmatust. Moraal on kahtlemata vajalik. Armastus aitab aga mõista võimalusi ja piire nõnda, et teeb meid loominguliseks ega lase justkui päralejõudnult tegelikult vireleda mahajäetud teivasjaamas. Ehk on omamoodi õiguski Kurt Vonnegutil, kui ta kirjutab: «Mingil põhjusel ei maini need kõige häälekamad kristlased meie hulgas kunagi õndsakskiitmisi. Aga nad nõuavad sageli pisarsilmi, et avalike hoonete külge tuleb kinnitada kümme käsku. Ja see on juba Mooses, mitte Jeesus. Ma pole kuulnud, et mõni neist nõuaks mäejutluse õndsakskiitmiste ülesriputamist.»
Mõeldes rahutule ja sageli kurjast puretud maailmale, võiks ju nõustudagi Vonneguti lausutuga: «Pole põhjust, miks hea ei võiks kurja üle võidutseda, kui vaid inglid organiseeruksid maffia eeskujul.» Ometi usume, et Jumal leiab teid ja organiseerib oma rahvast kurjast hoolimata hea eesmärgi nimel. Ja me pole naiivsed, vaid usaldavad. Usalduse märgiks on seegi, et vaatamata kiriku tagasihoidlikele võimalustele ja ühiskonnas sageli tuntavale vaenulikule suhtumisele kristlastesse, lisandub neid, kes kirikuukse avavad ja sisse astuvad. On neidki, kes vaimuliku ameti valivad. Mis teeb selle võimalikuks? Saabuv pühapäev on ise selle vastuseks: Jumala Vaim tegutseb ja kutsub oma kiriku kaudu, et kõik inimesed saaksid õndsaks ning päriksid uue maa ja uue taeva.

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees