Toimetuse kirjakast

Ärge tapke sõnumitoojat!
See palve on ajast aega kõlanud. Aga ikka saavad sõnumitoojad kannatada. Nii sõjaolukorras kui rahuajal. Midagi ei ole võimalik luua, kui ei ole sõnumit.
Olgu tegu maalikunsti, muusika või millegi muuga – kui sõnumit ei ole, ei sünni midagi. Alati aga on neid, kellele sõnum kohale ei jõua. Muidugi on mõnigi osanud sõnumi teosesse nii ära peita, et nad isegi seda ei leia.
Olen kasvanud üles ajal, mil muidu ei saanudki, kui tuli sõnum peita. Kuhugi ridade vahele. Mõnigi peidab neid siiamaani ja nii, et ridade vahelt ka ei leia.
Sageli loed mingi loo läbi ja palju päevi hiljem äkki tuleb see sõnum esile. Kas sõnumi peitmise oskus on siis kunst? Või on kunst oskus sõnumiga mängida ja seda kaunistada, ükskõik, kas millegi ilusa või siis realistlikuga.
Igal jutlusel, kõnel on mingi sõnum. Mõnele see meeldib, mõni materdaks maha. Paljud aga tapaks nii sõnumi kui sõnumitooja.
Mis on siis see, kui ütleme millegi kohta, et see oli täielik jama, torkame halvustavalt, et mis lugu see oli, või teatame sapiselt: «No tema ei oska isegi joonistada» jne, jne. Aga loojale on see sõnum loomise hetkel kõige olulisem olnud.
Arvan, et ühel ammusel päeval sain ka mina ühe sõnumi. Olin ujulas. Ujusin ja mõtlesin, et huvitav, mulle ei meeldi märjaks saada.
Ei tea midagi ebameeldivamat kui märjad jalad. Armastan sooja. Aga ometi käin pea iga nädal ujumas, kuigi vesi mulle ei meeldi. Mõtlen, et ei tea, miks ometi. Siis äkki tajun, et näe, vesi teeb mind kergemaks. Vesi ümbritseb mind ja teeb minu olemise paremaks, kui muidu on.
Ühtäkki tajun, et hoolimine on elus kõige tähtsam. Vesi nagu hooliks minust. Siis tunnen, kui paljudele inimestele ma korda lähen. Kui palju neid inimesi on. Võin kõigist inimestest hoolida, sest ei ole olemas hoolikadedust. Armukadedus ju on.
Ilma igasuguse piinlikkusete võin hoolida nii endast kui teistest. Siis mõistsin, et see on sõnum minu jaoks. Mitte katuselt kuulutamiseks, vaid mulle teadmiseks, et hooliksin rohkem oma lähedastest, endast ja asjadest, mis on minule antud.
Miks mitte jagada teistega seda sõnumit, mille oled enda jaoks saanud. Kui ma oleks hakanud seda kuulutama kuskilt madalalt katuselt, kus igasugust rahvast mööda käib? Oleks hakanud jutlustama, jagamata homileetikat  – vaevalt oleks see sõnum teisteni jõudnud.
On raske olla sõnumitooja. Ärge tapke siis teda!
Peeter Vardja

Leidsin lehest kinnitust
Elutarkus on Jumala tahte otsimine ja täitmine.
Tänud saadan teele Eesti Kiriku lugemise-vaatamise eest. Armas oli esimesel leheküljel tutvuda Paavo ja Mare Pihlakuga, kelle hääl on mulle ammu tuttav.
Lugemiseks sobis imeliselt Rannar Susi «Pärast matuseid». Jah, sünd ja surm on elu paratamatud osad. Raske on kohaneda surma lõplikkusega siin maises elus. Nii palju on asju, olukordi, mis ikka ja jälle lahkunut meenutavad. Rahustas äratundmine, et nii kuis minul leinaaeg kulgeb, on see ka teistel. Olengi üles tõstetud, lohutatud.
Maila Jahn

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee