Toimetuse postist. Ülemvõimu ja ainuõiguse väljendusest

Teoloogiadoktor Arne Hiob on Eesti Kirikus kirjutanud: «Miks on olemas Hitlerid, Leninid, Stalinid? Vastus on lihtne: usu salgamise pärast.» Otse vastupidi! Usule surmani ustavaks jäämise pärast.

Hitler ja tema lähemad kaaslased (Göring, Goebbels jpt) jäid oma «pühale üritusele» surmani truuks, lõpetades enne lõplikku kaotust elu enesetapuga. Erilist imetlust väärib proua Magda Goebbelsi usk ja meelekindlus, kes võttis endaga kaasa oma kuus armsat lapsukest, uskudes siiralt, et see elu, mis pärast nende idee kaotust tuleb, ei vääri elamist.

Esimese maailmasõja kaotajana äärmuslikku alandusse tõugatud saksa rahva jaoks oli Adolf Hitler tõeline salvitud jumalapoeg – juht, kes näitab teed. Väga paljudest said tema ustavad ja üdini sõnakuulelikud jüngrid – käsutäitjad.

Ja alguses läkski kõik suurepäraselt. Terve maailm aktsepteeris toimuvat. Ja mida tegi Hitler ja saksa rahvas teisiti, kui õpetab ja juhatab Piibel ning Jumal. Vastus on lihtne: mitte midagi. Kõik toimus täpselt nii, nagu kirjutatud on.

Et sellist ühe autoritaarse juhi ümber koondunud diktatuuri nimetatakse fašismiks, siis tasub märgata, et taoline idee ning mõtteviis pärinebki vanatestamentlikust Jumala kujutamisest, mille sügavamad juured algavad juba iidse Sumeri ja Vana-Egiptuse päevilt. Jumalat kujutatakse ühe kõrgel-kaugel asuva isikulise olendina, kes kõrgelt ülalt oma väheste väljavalitute kaudu karmilt ja käskivalt oma ülemvõimu ja ainuõigust dikteerib.

Sama püramiidskeemi kordavad kõik ilmalikud valitsemisstruktuurid, nimetatagu neid siis kommunismiks, demokratismiks või sotsialismiks. Inerts on niivõrd suur. Ehk nagu ingel Ilmutusraamatus ütleb, et suus magusad nagu mesi, aga kõhus mõrud.

Nimetus fašism, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast fascis ja tähendab seotud vitsakimpu, on vägagi täpne. Vitsakimp ei seisa ise koos, seda tuleb vägisi siduda, nii üritatakse ka ühiskonda, kus inimesed ei mõista, kes nad on, ega ole seotud sisemiste tunnetega, koos hoida välispidiste poliitiliste, majanduslike, militaarsete või tehnoloogiliste vahenditega. Nii nagu Jumal, kes ei ole me ise, vaid kapriisitseb kuskil universumi lõpmatuses.

Vanatestamentliku jumalakäsitluse tagajärjel oli elu lihtinimese jaoks muutunud maapealseks põrguks, kus inimene ei saanud enam aru, kuidas istuda või astuda. Palestiinas Jordani-äärses kõrbes hakkas tegutsema Ristija Johannes. Inimene viidi vette, suruti hetkeks pead pidi vee alla, et ta surmaga silmitsi seistes saaks teistsuguse arusaama, hakkaks mõtlema teisiti.

Inimesi tuli raputada, ehmatada, nende pea peale pööratud maailm tagasi jalgadele paigutada. Inimesed vajasid äratamist, ülestõusmist maailmast, kuhu neid olid juhatanud nende «kirjatundjad». Johannes ristis niimoodi veega, Jeesus Püha Vaimuga, oma isikliku elu eeskuju ja selgitava sõnaga.

Rist kui sümbol tähendabki seda, et ta katkestab ühesuunalise liikumise. Rist kui risttee, mis juhatab, et on teisi võimalusi. Ei ole ainult üks tee. Nii palju, kui on inimesi, on teid Jumala juurde. Iga inimene on iseenda TEE ja ELU! Jeesus demonstreeris meile väga muljetavaldavalt OMA.

Täpselt nagu Lenin, Stalin või Hitlergi, kes muide oma käega ei tapnud ühtegi inimest. Kõik maailma suurimad kurjad teod on toime pandud suurima sõnakuulelikkuse ja käsutäitmise tingimustes. Kaasa arvatud Jeesuse ristilöömine.

Käsk jääb käsuks, tulgu see või Jeesuselt endalt. Oma ristisurmaga viis Jeesus käsuõpetuse absurdi. Lugu pole lootusetu. Risti all oli vägagi sümpaatseid oma peaga mõtlemise ponnistusi: Peetrus, Pilaatus, Juudas, Siimeon…

Jumal ei ole üks, ainuisikuline olend. Jumal on kõik ja see kõik on üks asi. Kui kirik religioosse institutsioonina soovib alles jääda ja «taevavärav» olla, siis ei tohiks karta mõningaid dogmaatiliste «tõdede» ümberhindamisi.

Kõik, kes teid näiliselt ründavad, soovivad tegelikult aidata, äratada, nägijaks saada. Et teie ei oleks «pimedate pimedad juhid». Just kirikust võiks saada vastanduste kaotaja, sest need on tema sünnitatud.

Kõik inimesed on Jumala ainusündinud pojad ja tütred, kellest Temal on hea meel. Ei pea enda upitamiseks kedagi teist põrmu tallama. Mitte keegi pole kellestki parem, erilisem, väärtuslikum, väljavalitum. Inimesed on kõigest erinevad. Hitlerid, Stalinid, Leninid sünnivad alavääristamisest, põlastamisest, vastandamisest, pilkamisest, karistamisest, süüdistamisest, hirmutamisest. Vaielge vastu!

Marve Abiline
Antslast