Tuge annab ühislaulmine

Saabunud kevad on erinevatesse meediaväljaannetesse toonud rohkelt artikleid koorilaulu teemadel. Et mõnikord meeldib eestlastele end laulurahvaks nimetada, siis on see mõneti ka loomulik. Saabumas on ju üldlaulupidu ja ETVs käimas «Laululahing» ning äsja lõppes XI rahvusvaheline koorifestival «Tallinn 2009». Aasta pärast Tartus toimuv vaimulik laulupidu veel laiemat kõneainet ei paku, kuid ettevalmistustöö käib hoolega, laulikud on juba mõnda aega valmis ja väljaostmise ootel.
Saabuv üldlaulupidu vääribki kahtlemata palju tähelepanu, kuid seekord kuulub enamik artikleid «defitsiidi» rubriiki. Laiemale avalikkusele tuli ilmselt üllatusena, et meie laululava pole võimeline registreerunud huviliste hulka ära mahutama.
Kirikukooridega olen laulupeol käinud mälestusväärsest 1994. aastast alates. Erakordselt peeti tookord esimesel päeval vaimuliku muusika kontsert, mille tarvis Urmas Sisask kirjutas oma suurepärase «Eesti missa». Selle esituse meenutamine soojendab veel praegugi südant. Oli see taasiseseisvunud Eesti omamoodi vaimulik kõrghetk?
Kerget ettelaulmiskartust on kindlasti iga laulupeo eel tuntud. Mingil moel see eelmise peo eel ka toimus, kuid siis leiti lihtsam lahendus: osa koore hüüti teises eelproovis lavale, kus nad siis kolme-nelja kaupa mingi loo ette kandsid.
Seekordse ettelaulmisnõude keerulisem osa oli minu arvates kohustus valmistada terve lauliku materjal ette üheks õhtuks. Ilmselt oleks materjali pooleksjagamine ja paarikuise vahega kuulamine üldjuhtidele füüsiliselt võimatu korraldada olnud. 
Tuleb siiski ka tunnistada, et nii häid eelproove kui need, milles tänavu oma kooridega osalesin, pole mina juba koolikooris laulmisest saadik veel kuulnud. Kohaletulnute ettevalmistus oli suurepärane.
Kas inimese panebki hästi tööle pisuke hirm? Ja mida teha, et kiriku laulupidu vähemalt sama hästi ette saaks valmistatud? Kas on võimalus tekitada defitsiit? Ilmselt mitte, sest meid on niigi vähe. Või on kirikukoori laulja «omavastutus» nii kõrgel tasemel, et kvaliteedis pole kahtlustki. 2005. a kontsert õnnestus väga hästi, kuigi piirkondlikes eelproovides tuli veel ette, et oli vaja tegelda häälepartiide õpetamisega, mis peaks küll iga koori kodutööks jääma.
Tegelikult peame mõtlema, kes on meie peo adressaat. Kuigi kirikupäev ja vaimulik laulupidu suunavad oma üritused kaasinimestele, on selle taga ometi suurem tähendus ja soov kiita Loojat. Ja Temale peaksime püüdma tuua oma parimad annid. Seekord siis kombinatsioonis töökuse ja igaühes peituva musikaalsusega, mille väljatoomise raskus langeb meie kirikukooride dirigentide õlule.
Tahaks väga, et kogudused leiaks võimalusi dirigentide töö toetamiseks nii vaimselt kui rahaliselt. Majandusel läheb kahjuks ikka veel halvasti, aga mõnikord leiavad inimesed just rasketel aegadel tuge ühislaulmisest. Kui üldlaulupidu mööda saab, võiks just kiriku laulupidu saada uueks kooskäimise stiimuliks. Oma panuse kodukoguduse kooritöö arenemisse saaks anda igaüks: kui viisipidamine olemas, siis tuleb ise minna, ja kui mitte, siis saata oma sõbrad ja sugulased.

Piret Aidulo,
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees