Tules puhastatud kuld

Majanduslanguse tingimustes on mõned tõtanud kokku ostma kulda. Tahetakse omada püsivat vääringut.
Ühiskonna kõlbelise allakäigu peatamiseks peetakse eetikakonverentse ja koostatakse Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmi. Seejuures kõneldakse püsiväärtuste olulisusest, sest ilmselt ei saa väärtusi aretada nagu tõukarja. Mööda ei saada ka ebamugavast alternatiivist: kas väärtused on ankurdatud igavikus või üksikisiku muutuvas meelelaadis? Kui kindel on väärtuste väärtus? Millises vahekorras ja rollis on pank ja pühakiri?
Juba neli aastat koos käinud erakondade ümarlaua tänuväärsel eestvedamisel toimub reedel kolmas konverents «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas», seekord Eesti Vabariigi 90. aastapäeva teemal – «Ühiselt ehitatud riik». Sellele teemale on põhjust keskenduda kogu ühiskonnal, kindlasti aga kristlaskonnal. Oli ju omariikluse loojaks ligi sajaprotsendiliselt kirikurahvas ise. Just kristlastena omandasid eestlased vaimsed ja moraalsed eeldused, et oma elu ise korraldada ja oma riiki rajada.
Nüüd on meil taas oma riik. Kelle riik see on? Milline roll on siin kristlastel? Sellele pole lihtne vastata. Okupatsiooni kibedad viljad kajastuvad ka praeguses ühiskonnas, lisaks sisaldab vabadus salakavalaid laukaid. Ometi on kristlased vabaduse pärast palvetanud ja sellesse oma panuse andnud. Kas sellist riiki me tahtsimegi? Nõnda on küsitud poliitilisi võitlusi pidades.
Kristlastena saame aru, et riik ei ole lõunasöök, mida kelner kandikul ette kannab ja mille võime tagasi saata sõnadega «seda meie ei tellinud». Ühiskonnakorraldusena ei saa riik meie soove kunagi täielikult ignoreerida ega ka rahuldada. Demokraatlikus maailmas on riik paljuski oma rahva nägu.
Pühakirjast ja Lutheri kahe riigi õpetusest leiame nii manitsust, et tuleb kaasa aidata selle paiga heaolule, kus elatakse (Jr 29:7), ja olla lojaalne võimule (Rm 13), kui ka hoiatust, et ei tohi hakata vedama võõras ikkes koos uskmatutega: «Eralduge neist ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks» (2Kr 6:14,17).
Eesti põhiseadus võimaldab kindlaks jääda oma veendumustele, veel enam – neid veendumusi tunnistada, levitada ja seaduslikus korras ellu viia. Kui me ei suuda oma arusaamu ja väärtusi kaasinimestele mõistetavalt selgitada, on asjatu nõuda, et valitseja kõva käsi nad jõuga maksma paneks. Võimukandjaks on siiski rahvas ise.
Veenev on võidukas. Kristlikud väärtused pole midagi muud kui tules puhastatud usukuld. Laodikeia kogudusele soovitab Issand osta temalt «tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks» (Ilm 3:18).
Tules proovimine on pilt võidetud katsumustest ja kiusatustest, ostmine aga alandlik ja usaldav osasaamine Kristuses kingitud Jumala armust. Kasutagem seda rikkust, vääristagem sellega oma ühiskonda. Panustagem oma eeskujuga, oma aktiivsusega kaasinimeste eluhoiakute kujunemisse. Ärgem häbenegem evangeeliumi (Rm 1:16) ega matkem maha talente.
Võime olla Jumalale tänulikud, et kristlikud väärtused rikastavad kogu rahvast, et kirik ja riik saavad olla partnerid ka siis, kui nad ei samastu, kui tuleb arvestada ka vastuoludega. Taolised foorumid nagu eelseisev konverents teadvustavad, et oleme ühtaegu kahe riigi – maise ja taevase – kodanikud. Teenime neid üheskoos inimestega enda kõrval, kandes vastutust kui «Jumala mitmesuguse armu head majapidajad» (1Pt 4:10), mitte nagu «võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed» (Ef 2:19). 
Laupäeval pandi Viljandis kodumulda meie rahvusliku suurkuju, Viljandi maakoguduse õpetaja, kirjaniku, riigikogu liikme, haridus- ja välisministri Jaan Lattiku põrm. Mees, kes 1954. a ristis ka meie praeguse presidendi, oli taolise eluhoiaku veenev näide ja eeskuju. «Jaan Lattik oskas oma ametist tulenevalt näha inimeste hinge, oskas jagada rõõmu ja kindlust,» ütles president mälestuskõnes. Olgu meil palju taolisi inimesi! Jumalariigi kullavarud pole lõppenud. Ka vabariik vajab neid.

Andres Põder,
peapiiskop