Ühest elavast suurmehest

Milles seisneb inimese suurus? Küllap selles, kuidas inimene on kasutanud ära talle Jumala poolt elamiseks antud aega, võimeid ja võimalusi. Mida rohkem ta neid kasutada on suutnud, mida rohkem ta on andnud endast teiste heaks, seda suurem on ta inimesena – mis siis, et seda mõistetakse sageli hinnata alles pärast tema surma. Kui siiski.
Erakordne sündmus
Teoloog ja usundiloolane Carsten Colpe kuulub selliste suurmeeste hulka, kelle suurust on hoomatud juba tema eluajal. Enamikule Eesti Kiriku lugejatest ei ütle tema nimi ilmselt midagi ja ka meie teoloogidest on tema tekste lugenud arvatavasti vaid need, kelle erialaks on võrdlev usundilugu, Uue Testamendi teadus või kirikulugu. Seda enam on aga põhjust teda tutvustada.
Käesoleva artikli autoril oli hiljuti võimalus olla tunnistajaks erkordsele sündmusele, Carsten Colpe elutööd tutvustava näituse avamisele Bremeni ülikooli raamatukogus, mis toimus 24. septembril rahvusvahelise teaduskonverentsi «Paljusus & representatsioon. Religioon hariduses, kultuuris ja ühiskonnas» raames. Üritusel osales ka kõrges eas suurmees ise. Ei ole just tavaline, et inimese elutööd tutvustav näitus avatakse veel tema eluajal.
Sündmus oli eriline sellegi poolest, et hiljuti annetas Carsten Colpe Bremeni ülikooli raamatukogule suure osa oma isiklikust raamatukogust. Ta ise ütles, et teadus ei ole isiklik asi, vaid kuulub üldsusele, ning tema sooviks on, et raamatud, mille najal ta oma elutöö on ära teinud, võiksid nüüd hakata teenima teisi. Teise osa oma raamatukogust on ta lubanud pärandada ülikoolile pärast surma.
Üliõpilasest professoriks
Carsten Colpe on sündinud 19. juulil 1929. a Dresdenis. Tema isa oli arst ja meditsiiniteaduse doktor, ema kohalik apteeker. Colpe õppis evangeelset teoloogiat Mainzi ja Göttingeni ülikoolis ning seejärel vanaida filoloogiat ja usundilugu Göttingeni ülikoolis, spetsialiseerudes iraani keeltele ja religiooniloole.
Oma esimese, filosoofiadoktori kraadi sai ta 1955. a (dissertatsiooni teemaks oli «Manilus araabia pärimustes»), teise, teoloogiadoktori kraadi 1960. a (dissertatsiooni teemaks «Religioonilooline koolkond (saksa piibliteaduses)». Samal aastal kaitses ta ka habilitatsioonitöö «Inimese Poeg ja tema eellugu», milles vaatleb nii juudi apokalüptikas kui ka Uues Testamendis esinevat salapärast Inimese Poja kuju ning selle religiooniloolist tausta.
Paralleelselt teadustööga oli Carsten Colpe tegev ka õppejõuna. Juba 1958. a hakkas ta õpetama nimeka Uue Testamendi teadlase Joachim Jeremiase assistendina Göttingeni ülikoolis. 1962. a sai ta Göttingeni ülikooli korraliseks usundiloo professoriks. Siit kutsuti ta 1969. a Berliini vabasse ülikooli iraani filoloogia professoriks. Vaba ülikooliga jäi ta seotuks kuni emerituuri siirdumiseni 1997. a ning praeguseni elab Berliinis.
Laia haardega teadlane
Professor Colpe on tähelepanuväärne selle poolest, et tal on mitu eriala. Ta alustas oma õpinguid Mainzi ülikooli evangeelses usuteaduskonnas ning õppis seejärel Göttingeni ülikooli usuteaduskonnas, kus kirjutas doktoriväitekirja, mis on oluline nii võrdleva usundiloo kui ka Uue Testamendi teaduse seisukohast. Tema õpetajateks olid sellised nimekad Uue Testamendi teadlased, nagu Eduard Schweitzer, Joachim Jeremias ja Ernst Käsemann. Samal ajal on Colpe iraani filoloog, kelle huvi on pälvinud eriti iraani religioonilugu, sealhulgas islam Iraanis. Ka tema teadustööd jagunevad kolme valdkonna, s.t võrdleva usundiloo, Uue Testamendi teaduse ja iranistika vahel.
Selles osas võib teda võrrelda tema kaasaegse Hans-Martin Schenkega (1929–2002), kes oli üheaegselt nii viljakas Uue Testamendi teadlane, egüptoloog kui ka koptoloog. Viimast seob Eestiga seik, et üks osa tema teaduslikust raamatukogust on jõudnud tema pärija, Berliinis elava koptoloogi ja Uue Testamendi teadlase Uwe-Karsten Plischi vahendusel EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogusse.
Mitte ainult teadlane
Carsten Colpe on olnud väga suure eruditsiooniga ja laia haardega õpetlane, kuid tema tegevus ei ole piirdunud üksnes teadus- ja õppejõutööga. Olles intellektuaal selle sõna klassikalises tähenduses, on ta olnud tundlik ka ühiskonda puudutavates küsimustes ning olnud tegev poliitikas. 1976. a asutas Colpe koos teiste intellektuaalidega nn Iraani komitee (tegutses 1980. a-ni), mille eesmärk oli juhtida avalikkuse tähelepanu inimõiguste rikkumisele Iraanis.
Kui 1988. a ilmusid Salman Rushdie «Saatanlikud värsid», mille eest ajatolla Homeini autorile surmaotsuse välja kuulutas, oli Colpe üks neid, kes organiseeris Rushdie toetuseks solidaarsuskampaaniaid. Carsten Colpe on võtnud palju sõna ka islamiga seotud küsimustes. Ta on võidelnud aktiivselt Euroopa kultuuris levinud arusaama vastu, nagu oleks islam võrreldes teiste usunditega oma olemuselt kuidagi agressiivsem.
Oma sõnavõttudes ja kirjutistes näitab Colpe veenvalt, et viha ja hirmu taga peitub tegelikult kõigile kultuuridele vähem või rohkem omane võõristus «teise» kui «võõra» suhtes. Et saavutada religioonide ja kultuuride vahelist üksteisemõistmist, on oluline sellistest eelarvamustest vabaneda ning teadlaste ülesanne on selgitada taoliste eelarvamuste paikapidamatust.
Igaviku puudutus
Atmosfäär, mis valitses Bremeni ülikooli raamatukogu lugemissaalis Carsten Colpe elutööd tutvustava näituse avamisel, oli harras ja pühalik. Liigutav oli kuulata vana ja raskesti haige suurmehe tänusõnu tema üritusel osalenud õpilastele, ja hetk, mil ta võttis kokku kogu oma elu, mõjus otsekui igaviku puudutus, otsekui hetkeline väljaastumine ajast.
Ilmselt tajume me just sellistel hetkedel inimlikku suurust, mis kestab üle aja ja millel on tähendust rohkem kui vaid mõne sugupõlve jaoks. Olgem Jumalale tänulikud, et meie hulgas on inimesi, kelle pilk näeb vaid praeguse hetke praktilistest vajadustest kaugemale ning kes suudavad avada ka uksi meist ajas ja ruumis kaugetesse kultuuridesse.

Jaan Lahe