Ühine pidupäev loob sideme möödunuga

Aleksander Vardi loodud kolmest maalist koosnev pannoo jutustab Eesti iseseisvuse loo – ja seda mitmes mõttes.

Kolm sündmust
Aleksander Bergman (alates 1940 Vardi; 1901–1983) maalis Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) vilistlaste tellimusel üliõpilasseltsi maja tarbeks 1938. aastal kolmest maalist koosneva pannoo. Ülaloleval pildil on näha sellest kunstnik Hilda Kamdroni (1900–1972) poolt 1940. aastal tehtud akvarellkoopia.
Esimesel maalil kujutatakse 1870. aastal algatatud „Kalevipoja-õhtuid“, mis panid aluse eesti soost üliõpilaste koondumisele Tartus. Nimetus tuleb sellest, et kokkusaamistel keskenduti rahvuseepose üle arutlemisele. Teisel pildil on jäädvustatud sinimustvalge pühitsemine 1884. aastal. Algsest üliõpilasseltsi lipust sai hiljem teadagi kõigi eestlaste rahvuslipp. Kolmandal maalil näeme EÜSi liikmeid in corpore Vabadussõtta minemas.
Kahel esimesel pildil on kunstnik kujutanud eranditult ajaloolisi isikuid. Näiteks Kalevipoja-õhtul istub keskel õp Jakob Hurt, teisel pildil õnnistab sinimustvalget aga õp Rudolf Kallas. Üle poole kujutatud üliõpilastest on muide teoloogiatudengid, kellest hiljem said kirikuõpetajad. Seejuures tuli neil kirikutööd tehes rinda pista sakslastest ametivendadega, kes eestlaste rahvuslikesse püüdlustesse sugugi heatahtlikult ei suhtunud. Hiljem aga ka noorema põlvkonna eesti rahvuslastega, kellest paljud kiriku suhtes kriitiliseks või lausa vaenulikuks osutusid.

Ühtsus mitmekesisuses
Kujutatud sündmused ja isikud on olulised mitte ainult EÜSi ajaloos, vaid ka Eesti Vabariigi sünniloos. Mõned teised huvigrupid ja organisatsioonid võinuks teetähistena iseseisvuse suunas esile tõsta aga hoopis talude päriseksostmist, „Sakala“ väljaandmist, 1905. aasta revolutsiooni või midagi muud.
Eesti riigi omaks pidajate seas on nimelt alati olnud erinevate huvide ja maailmavaatega inimesi. Nende ühisosa sümboliseerisid juba 1920. aastatest peale aga muu hulgas just sinimustvalge lipp ja vabariigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril.
Muidugi oli neidki, kelles Eesti iseseisvumine erilist vaimustust ei tekitanud – näiteks senised privileegid kaotanud baltisakslased. Või ka need madala staatusega ühiskonnakihid, kelle ellu uus riikki kuigi suuri positiivseid muutusi ei toonud.
Iseseisvus osutus aga elujõuliseks, sest Eesti Vabariiki oma riigiks pidavate inimeste hulk oli siiski piisavalt suur ja nad hoidsid sisemiste vastuolude kiuste piisavalt ühte. Iseseisvus küll kaotati 1940. aastal, kuid põhjuseks oli rahvusvahelise olukorra muutumine. Saatuslikuks sai see aga ka Vardi pannoole.

Side minevikuga
Terviklikult on sellest säilinud nimelt ainult „Kalevipoja-õhtu“, millel kujutatud teema ei olnud Nõukogude ajal võimudele ülearu vastuoluline. Teistest maalidest on meieni jõudnud ainult kolm juhuslikult välja lõigatud tükki.
Õigupoolest oli samasugune kogu eesti rahvusliku kultuuripärandi saatus. Osa sellest, nagu näiteks laulupeotraditsioon, tundus Nõukogude võimudele vähemalt osaliselt vastuvõetav. Teine osa säilis aga võõrvõimude kiuste, hoituna alal rahvusliku meelsusega eestlaste poolt kas kodumaal või paguluses. Kolmas, küllaltki suur osa aga hävis.
Hiljuti otsustati EÜSi, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia initsiatiivil Vardi pannoo taastada. Sellest omal ajal tehtud mustvalge foto suurendati esialgse pannoo suuruseks, maalide säilinud osad aga restaureeriti ja monteeriti selle külge. „Taastatud“ pannood eksponeeriti 2018. aastal publikule Kumu näitusel ning seejärel selle esialgses asupaigas EÜSi majas.
Teose saatus on võrreldav Eesti riigi omaga, mis samuti kolme aastakümne eest taastada tuli. Ka vabariigi esimese iseseisvusaja pärandist on mõndagi jäädavalt hävinud, kuid sidet möödunuga on siiski võimalik mitmel viisil alal hoida – näiteks vabariigi aastapäeva tähistades. Aastapäevaüritustest võtavad tavaliselt aktiivsemalt osa isamaalise meelsusega kodanikud, kelle seas paistavad meie päevilgi silma nii üliõpilasorganisatsioonide liikmed kui paljud kirikuga seotud inimesed.
Aga teisalt on 24. veebruar kõigi Eesti riiki omaks pidavate inimeste pidupäev. Ka nende oma, kes ei isamaalisusest ega kodumaa ajaloo tundmisest kuigi palju ei hooli. Nagu aastate eest, nii on nüüdki rahvusvärvide kasutamine ja vabariigi aastapäeva tähistamine sümbolid, mis eripalgelisi Eesti inimesi ühte seovad.
Rain Soosaar

24. veebruar, Eesti vabariigi aastapäev
24. veebruaril 1918 avaldati „Manifest Eestimaa rahvastele“
1919. aastast tähistatakse seda ametlikult vabariigi väljakuulutamise päevana
Tavakohased aastapäevaüritused: pidulik lipuheiskamine Pika Hermanni torni, iseseisvuspäeva jumalateenistused, kaitseväe paraad, presidendi vastuvõtt
Eesti Vabariigi 102. aastapäeva keskne jumalateenistus toimub esmaspäeval, 24. veebruaril kell 10 Tallinna Kaarli kirikus. Paraad peetakse Tallinnas Vabaduse väljakul kell 12. Presidendi vastuvõtt on Viljandis Ugala teatris ja Pärimusmuusika Aidas.