Üks küsimus

11. novembril lõppenud hingehoidja baaskoolitusel sai teiste hulgas lõputunnistuse ka viis EELK vaimulikku. Millist teavet ja erialase pädevuse tõhustamist mindi kursusele otsima ning kuivõrd vastas saadud tulemus püstitatud ootustele, küsis Eesti Kirik neljalt osalenud vaimulikult.

Margus Kirja, Jõelähtme koguduse õpetaja ja Ida-Harju praostkonna praost: Koolitus kinnitas varasemat arusaama, et vaimulikus seisuses hingehoidjal ja ilmikhingehoidjal on siiski vaks vahet. Vaimulikul on rohkem „tööriistu“ ja tänu sellele saab ta mõnikord minna kaugemale või sügavamale, kui ilmik seda teha söandab või tohib. Aga hinge hoidmine ei ole nina nokkimine. Teise hingega tegelemine tähendab suurt vastutust, oskust ja alati ka abi ülalt. Seega uued teadmised ja kogemused ei jookse kunagi mööda külgi maha, isegi kui koolitusel kõige kuulduga ei suuda lõpuni nõustuda, oli seegi protsess vajalik millegi klaarumiseks. Suur tänu koolituse läbiviijatele ja kaasteelistele!

Arvet Ollino, Saarde koguduse õpetaja: Vaevalt et vaimulik on hingehoidja, kes ei vaja enesetäiendust ning seda see koolitus andis. Hingehoid on oluline osa vaimuliku töös. Hingehoiust teeb hingehoiu Kristuse kaasamine probleemi lahendamisse või lihtsalt probleemi. 

Koolitus andis võimaluse mõtestada ennast vaimulikuna ja hingehoidjana, sest hingehoid on oluline osa vaimuliku töös. 

Urmas Nagel, Räpina koguduse õpetaja: Käte pealepanemisega ei saa vist ikka kõiki teadmisi. Vaimulikuks kasvamine eeldab aga paratamatult nii teoloogilist pädevust kui inimese mõistmist. Olen pikki aastaid tundnud huvi, mis toimub inimeses. Siis, kui ta oma igapäevaseid valikuid teeb, aga ka siis, kui püüab usuteel edasi liikuda. Mind on aidanud lisaks teoloogiale psühholoogia.

Koolitusest on kasu hingehoidlike vestluste pidamiseks või pihi vastuvõtmiseks. Oskus küsida õigeid küsimusi õigel ajal aitab inimest märgatavalt rohkem kui üksnes moraali lugedes või enda arusaamu abivajajale peale surudes. Kuna olen viimasel kolmel aastal töötanud ka nõustajana hingehoiutelefonis, siis saan neid teadmisi seal kasutada. 

Allan Kährik, Paistu koguduse õpetaja: Ka professionaalil on alati võimalik õppida juurde, saada paremaks, kasvada. Mina sain kursuse mahtu arvestades täiesti korraliku koguse uusi fakti- ja protseduuriteadmisi. Kaks-kolm taipamist on juba muutnud mu suhtlemise ja eelkõige hingehoidliku situatsiooni käsitlemise stiili. Näidet tuues püüan täna vähem nõu anda ja probleeme lahendada, samas oluliselt rohkem kuulata ja küsida selleks, et aru saada. Minu vaates on see üsna otseselt seotud mu erialase pädevuse tõhustamisega. 

Teadsin enne koolitust, et hingehoid on keeruline ja et ma ei oska seda. Pärast koolitust on see teadmine süvenenud – aga ma ei karda ega põe selle pärast enam nii palju kui varem. Tean, et ma ei oska ja seega võin rahuliku südamega usaldada Jumalat ning samas hoida oma tundlakesed avatud. Hingehoiu õppimine võtab vähemaks sooritusängistusest ja rolliootusest püstitatud barjääre, mis mind takistavad olemast ligimese jaoks olemas siin ja praegu. 

Hingehoidjana on minu asi nõustada inimest nii, et ta suudaks leida üles armulise Jumala, st suudaks vastata armulise Jumala kutsele. Samal ajal suutes edasi elada oma elu, võttes vastutust oma mõtete, sõnade ja tegude eest. 

Püüan tänasest vähem nõustada, õpetada ja targutada, rohkem aga kuulata, küsida ning inimese jaoks ajas ja ruumis olemas olla.