Üks küsimus: Mis on tänapäeval paastu eesmärk?
/ Autor: Tauno Kibur / Rubriik: Arvamus / Number: 12. märts 2014 Nr 12 /
Tauno Kibur, Tapa Jakobi koguduse õpetaja:
Kõigepealt natuke sellest, kuidas paastu kirjeldatakse Piibli heebrea keeles. Hbr sõna tsum või tsom väljendab vanades piktogrammides küljeli oleva inimesena ja lainetes vee pinnana (m väljendab ka pulseerimist; verd, liikumist) vaikiolekut/tagasitõmbumist/peidusolekut enne uue ringi algust – nõnda on see ilmselt väga arhailine sõna ja on tähendanud üleminekuaega talvest kevadesse, mil talvevarud on lõppemas ja uus toiduring pole veel alanud.
Me justkui ei sõltu enam loodusrütmidest kõige selle tööstusliku ja tehnilise sees, selline illusoorne vabaduse unistus on täitunud – justkui … sest samas on kõik väga kiire, tempokas nagu tehnomuusika. Paast tähendab vaikiolemist, tagasitõmbumist, et märgata oma hingetõmbeid, südametukseid ja looduse rütme – kuidas kõik ümberringi valmistub suureks peoks, suureks minekuks.
Paast tähendab ka hoidumist söögist ja joogist, selle nii iseendastmõistetava piiramist –nõnda pingulduvad meis harjumuspära niidid ja nöörid nagu marionettide puhul. Ja siis on võimalus, et hakkame märkama, mida sööme ja joome ja teeme; ja siis kusagil sisemuses tõuseb tänu Kõiksusele, Jumalale, et ta toob maast esile vilja ja laseb maapõuest voolata allikatel …
Paast on märkamise ja ärkamise vahend, mitte eesmärk. Piiran natuke, hoian tagasi seda, mis on nii igapäevane, nii argine, et ei märkagi (ka söögipalve võib nõnda muutuda formaalseks, argiseks, tänamatuks). Hoidun ühest, teisest ja kolmandast, mitte täiesti, vaid natuke piirates, ja märkan, kui seotud ma olen (üks paastu kaudseid tähendusi piktogrammides on ka ’siduma’) ja üldse mitte vaba. Nii püüame Tapa koguduses piirata harjumuspärast natukene, et märgata ja ärgata tänule.
