Ülima töökuse järel tulnud tunnustus

Taas algab uus akadeemiline aasta.
Esmakordselt Eestis toimunud Society of Biblical Literature rahvusvaheline piibliteaduslik konverents tõi kokku üle 400 inimese eri kontinentidelt, korraldajaks TÜ usuteaduskond, toetajateks TÜ ja Tartu linn. Vanemuise teatrisaalis 25. juuli õhtul toimunud avasessioonil keskenduti vaid kahe isiku elu ja töö esitamisele. Laia kuulajaskonna ees troonisid sõnas ja pildis Uku Masing (esitas dr Urmas Nõmmik) ning Arthur Võõbus (dr Amar Annus).
Lisaks nende meeste akadeemilisele ja kultuurilisele kaalukusele ilmnes ka erinevus elus tehtud valikute, elusaatuste, tuntuse ja tähenduse osas. Tähenduse puhul ka seoses küsimustega: tähtis kellele ja kus? Eestist sõja ajal lahkunud Võõbust teadsid paljud ka nüüd siia saabunud teadlased, mõned olid tundnud teda isiklikult, sealhulgas dr Terry Falla Melbourne’i ülikoolist, kes pidas ka väga hea Võõbust käsitlenud loengu. Oli võimalik tunda rõõmu mehest, keda maailmas teati tema iseloomu, täpsuse, töökuse ja korrektsuse tõttu.
Kuid Uue Testamendi professor Siegfried Aaslava ja Uku Masing ei lahkunud Eestist. Aaslava tervise murdis Siber, Masingu ülesandeks kujunes õpetada ja kirjutada põhiliselt eesti keeles ning aidata kodumaale jäänud rahva vaimul kesta ja ka uhkust tunda läbi okupatsiooniaja. Hoida püsti meie enesetunnet siin ja oma ajas. Vaid vähesed teiste rahvaste teadlased teadsid Masingust midagi rohkemat, seda enam oli rõõm näha, kuidas avaloengu ja ühe sektsiooni töö tulemusel hakkas tekkima mõnetist huvi tema tööde ja isiku vastu. See on tagantjärele tasahilju tulnud tunnustus, mida omal ajal ei oleks osanud sellisel kujul ette arvata.
Aga siia jääjaid oli veelgi ja tänu nendele on meie maa ja ka kiriku käsi sellevõrra paremini käinud, kui see muidu võinuks olla. Evald Saag, Ago Viljari, Elmar Salumaa, Robert Kannukene, Hillar Põld ja teised tõrvikukandjad tegid võimalikuks selle, millest sain avasessiooni vestlusringis rääkida – teoloogilise hariduse jätkuvuse Eestis UIs viisil, mis oli endise NSV Liidu territooriumil ainulaadne.
Teisel päeval pärast vestlusringi minu juurde tulnud prof Alden Smith Baylori ülikoolist (Texas) küsis, kas me tõesti õpetasime ka nendel survealustel aastakümnetel Piibli algkeeli. Vastasin, et jah, selle kompetentsi säilitamine oli üks meie põhimõtetest. Teave, et kõik õppijad pidid omandama mingil tasandil kolme vana keele alused, hämmastas küsijat. Ent ta sai aru, et kui tuli aasta 1991, oli meil Eestis säilinud teatav kapital, mille põhjal oli kergem edasi minna.
Oluline on ka see, mida meie ise saime. Esmalt ülevaadet praegu maailmas toimuvast. Aga ka kinnitust, kui tähtis on traditsiooni jätkuvus, ja heameelt selle üle, et oleme Eestis teoloogiasse puutuvaid otsuseid suuremas osas õigesti teinud. Seda nii aastal 1946, kui Usuteaduse Instituut asutati, aastal 1991, kui TÜ usuteaduskond taasrajati, kui ka hiljem vaimulike koolitamisel, tasemeõppe ja teadustöö, täienduskoolituse ning koostööprintsiipide täpsustamisel.
Eestis tehtud akadeemilise töö veelgi kaugemaks tagamaaks oli näiteks 19. sajandi usuteaduse kõrge tase. Sellele vundamendile said 20. sajandi alguse õppijad toetuda ja sellest sai ka sõjajärgne EELK ammutada. Meil napib tänulikkust selle eest, mis meil on, eriti kui vaadelda teiste okupatsiooni all elanud lähimate naaberrahvaste teoloogilist olukorda.
Akadeemilise traditsiooni jätkuvus on rajanud vaimset kapitali kogu rahvale. Selle varanduse paremaks mõjulepääsemiseks nüüd ja edaspidi vajame suuremat üksmeelt oma ettevõtmistes, töötajate omavahelist solidaarsust, sitkust töötada kiriku seesmise ja välise kasvamise ning ühiskonna heaks, kasutades neid vahendeid, mis meil on. Töö ei jää tulemusteta. Kui seda ka homme ei näe, võib üllatuda, mida äkki üleülehomme eest leiame.

Randar Tasmuth,
EELK Usuteaduse Instituudi rektor