Usalduse võim

Iga kiriku ja rahva mureks on vastutus järeltuleva põlvkonna, laste ja noorte pärast. Soome kirik viis möödunud aastal läbi ülemaalise kampaania ja andis välja kauni trükise «Armasta last. Kaitse lapsepõlve» (ilmunud ka eesti keeles). Tähelepanu keskmes oli lapsele turvalise kasvukeskkonna ja usalduslike suhete loomine perekonnas.
Tunduvalt vähem oli juttu sellest, mida laps peab või ei pea uskuma. Ilmselgeks eelduseks oli, et vanemate usk leiab tee noorte juurde, kui nende vahel on usaldust. Mitte vastupidi. Ka uustestamentlik sõna usu kohta pistis tähendab enam usaldust kui õpetust. Osadus ja teineteisemõistmine algab usaldusest. Kui ristime oma kogudustes lapsi, tuleks lastevanematel tõsiselt arvestada religioonipedagoogika selle aspektiga. On hea, kui kirik püüab neile selles abiks olla. Laste võime vanemate kristlikke vaateid omaks võtta on lakmuspaberiks laste usaldusele vanemate vastu.
Siit algab ka kogu kiriku usaldatavuse küsimus. Kui suure kaalu omistame sellele, et meie sõnumit usutaks seetõttu, et meid usaldatakse? Kirikule on ette heidetud nimekristlust, sõnade ja tegude lahknevust, silmakirjalikkust. Võib-olla ülekohtuselt. Selge on aga üks: kasvatuses ei saa olla silmakirjalik. Vanemaks olekut ei saa näidelda, seda enam kristlaseks olekut. Kui lugeda gallupeid, on kirik ühiskondlike institutsioonide seas üks usaldatavamaid. See on rõõmustav. Võiks arvata, et see loob eelduse järelkasvuks. Samas tundub, et usaldus on antud krediidina kui hinnang väljastpoolt: kristlik sõnum on jätkuvalt oluline ja väärtustatud.
Kirik kasvab aga seestpoolt. Vaja on kasutada usalduse sisemist reservi, et muuta kirik tugevaks, luua kasvu eeldused – alates lapse ja vanema suhtest, igast kristlasest ja kogudusest kuni kiriku juhtorganiteni. Mis loob usaldust? Mis innustab?
Üksikristlastena ei peaks me kui tublid armu saanud patused üksnes tunnistama, et ei jaksa kuidagi Jumala tahtmist täita, vaid peame püüdma teha nähtavaks oma tahte järgida Kristust, nõudlikkuse iseenda suhtes. Olgu see palve, hoolivus, andestus, valmidus kuulata teist inimest ja Jumalat. Koguduse juhatused, nõukogud, vaimulikud ja töötegijad suudavad ühiselt kindlasti seda enam, mida enam nad arvestavad üksteisega, mõistavad üksteise motiive. Minimaalselt võiks olla samme kellegi vastu, maksimaalselt kõigil üheskoos. Otsused, mida kogudust või kirikut juhtides langetatakse, peavad olema läbipaistvad, pidama kinni kokkulepitud reeglitest. Siis teab üks liige kiriku organismis, millega ta võib arvestada teise puhul. Siis muutub kogu kirik turvaliseks kasvukeskkonnaks.
Usaldus ei ole inimeste looming nagu uskki. See on Jumala kink. Kristuse usaldatavuse hinnaks on Tema ristisurm meie kõikide eest. See, et Jumal on usaldatav ka kõige suuremates raskustes, aitab meil toime tulla kõige keerukamate probleemidega. Kiriku usaldatavus ja usutavus kasvab seeläbi, kui usaldame Kristust, kui anname end kõiges Tema armu hoolde. Siis on kirikul tulevikku.
Andres Põder, assessor