Usutav usk

Mõtteavaldusi vaimulike konverentsiks

Kuu aega tagasi, kui olin perega Ameerikas, küsis üks mu hea väliseestlasest sõber: «Millised on praegu EELKs kõige olulisemad teemad? Mida peaksime esmajärjekorras tegema, et meie kirikuelu võiks jätkuda ja edasi areneda?» Üsna sarnased küsimused nendele, millega püüame tegelda järgmisel nädalal vaimulike konverentsil «Usutav usk». Milline see on, kust seda leida, milles see väljendub jmt?

Jumala armu ukse avamine
Enne kui hakkasin sõbra pärimisele vastama, küsisin tema käest, kuidas ta ise asju näeb. Mis oleks tema soovituseks, et meie kiriku kuulutuse usutavus kasvaks ning usk Kristusesse haaraks veelgi enam inimesi.
Ta viitas paarile asjale. Ühele väga praktilisele, teisele pisut teoreetilisemale ja keerukamale. Tema esimeseks soovituseks oli kiriku uksed avatud hoida. Ja seda päris otseses mõttes. See tähendab, et inimestel oleks võimalik tulla pühakotta ka jumalateenistuste vahelistel aegadel palvetamiseks, järelemõtlemiseks, kohtumiseks Jumalaga. Kuigi teeliste kirikud on muutnud suviti pühakojad palju sisse- ja ligipääsetavamaks, usun, et see soovitus on jätkuvalt aktuaalne. Kirikuukse avamine võib teinekord inimese jaoks tähendadagi Jumala armu ja õnnistuse ukse avanemist.
Teisena pani ta südamele, et EELK-l võiks tema meelest olla parem dialoogivõime nii oma liikmete kui ühiskonna suhtes laiemas mõttes. Arvatavasti jagunemegi selles küsimuses kaheks.

Kahe pooluse pingeväljas
On neid, kes peavad sellist dialoogi möödapääsmatuks isegi siis, kui kriitika või ümberhindamise alla võib sattuda mõni kirikule omane ja olemuslik seisukoht. Lähtutakse inimestest, nende mõistmisvõimest ja vajadustest. Teised on aga märksa alalhoidlikumad, väites, et dogma jääb dogmaks igal ajal ning kes tahavad kiriku õndsusvaradest osa saada, peavad ennast nende alla painutama.
Sellise vaatenurga kitsaskohaks kipub jääma küsimus, kui palju on kaasajal neid, kes sajanditetaguse mõtteviisi ja kõnepruugi kaudu jõuavad elavale vahekorrale Jumalaga tema kiriku osaduses.
Võime küsida, kas kõik see, mida meiegi oma kiriku traditsioonidest ja tavadest lähtuvalt teeme, on inimeste jaoks usutava usu väljenduseks ja kehastuseks. Samas ei saa ka kuidagi väita, toetudes näiteks õigeusu kiriku näitele, et isegi arhailised liturgiad oleksid kuidagi oma mõju ja tähendust tänapäeval kaotamas.
Ei ole kerge valida kahe pealtnäha vastandliku vaatenurga vahel. Õnneks ei peagi. Õigus on nii neil, kes kaitsevad traditsioonilist kristlikku õpetust ja praktikat, kui ka neil, kes näevad Jumalat avaramana mistahes formularidest ja tavadest.
Usun, et usutav usk sünnibki nende kahe pooluse pingeväljas, mis ühtaegu väärtustab vana ja hindab uut. Selline luterlusele vägagi omane vastuoksuste ja -olude koosnägemise võime võiks kaasa aidata usukogemuse edasiandmisele pealekasvavale põlvkonnale. Ehk teisisõnu, teeb võimalikuks selle ime, et ustav usk – ühtaegu nii uus kui vana – saab ustavana alal hoitud, edasi antud ja vastu võetud.

Alus pandud lapsepõlves
Nõnda palju siis mu sõbra soovitustest. Võibolla küsib nüüd mõni hea lugeja, milline oli minu enda vastus sellele küsimusele. Mis minu arvates aitaks kaasa kiriku arengule ning usu usutavuse ja tõsiselt võtmise suurenemisele.
Eks meil kõigil on omad vastused, nii ka minul. Nimetan siinkohal vaid esimesed kolm, mida toona oma heale sõbrale andsin.
Neist esimene seostub meie kiriku lastetööga. Ei ole vaja pikalt selgitada, milline tähendus on lapseeas omandatud usul. Sellel on olemas kõik peamised eeldused olla usutav nii enese kui teiste jaoks. Samuti teame sedagi, kui keerukaid teid peavad tihilugu läbi käima täiskasvanult usule tulnud inimesed, et jõuda Jumalaga rahujalale ja küpse usuni.
Seepärast olen Jumalale väga tänulik, et oleme võinud oma kirkus näha kristlike koolide sündi: Tallinna Toomkool, Kaarli kool ja Tartu Peetri kool. Siia lisaks veel töö lastega kristlike lasteaedade ja -hoidude formaadis. Võimalik, et ma liialdan, aga minu arvates on kirikukoolide rajamine olnud meie kiriku parimaks algatuseks ja ettevõtmiseks läinud kümnendil.
Tahan julgustada koguduse keskel tehtavat kristlikku kasvatustööd ja selle töö tegijaid, kuid siiski tuleb tõdeda, et EELK lähituleviku laste- ja noorsootöö võtmeküsimuseks osutub meie võimekus toetada olemasolevaid ning avada uusi kiriklikke koole. Kindlasti peaks otsima nende rajamise võimalusi vähemalt veel Pärnusse ning võimaluse korral ka Narva.
Samuti pole kaugel aeg, mil Toomkooli ja Kaarli kooli lapsed lõpetavad põhikooli ning mõttekaks võiks osutuda ühise kristliku gümnaasiumi asutamine nendele lastele. Tänagem siis Jumalat selle armu eest ning palugem tema jätkuvat juhtimist kiriklike õppe- ja kasvatusasutuste tööle.

Halduslikud struktuurid
Teisena nimetasin oma väliseestlasest sõbrale meie kiriku haldustemaatikaga seonduvat. Arvatavasti ei tea meist keegi päris täpselt, millised halduslikud ja struktuursed muudatused tuleksid pikemas perspektiivis kasuks EELK-le ja tema tunnistatava usu kvaliteedile. Millest arvan küll aga kasu tõusvat, on see, kui püüaksime käivitada laiapõhjalise diskussiooni oma haldusküsimuste üle.
Olen hästi kursis, et seda on ka tehtud pea kaks aastakümmet. Kuid seda tööd tuleks jätkata. Kasu oleks selgelt sõnastatud lähteülesannetest ning võimalikult laia kirikuüldsuse kaasamisest arutlus- ja otsustusprotsessi.
Võimekus selliseks tegevuseks on meie kirikus täiesti olemas. Kaasata võib eksperte ka väljastpoolt. Loomulikult puudub siingi garantii, et jõuame kõiki rahuldava lahenduseni, kuid proovida tasuks sellele vaatamata. Aga seni, kui me seda pole teinud, ei saa õigustada kumbagi seisukohta – et las jääda kõik nii, nagu oli, või siis teha ka suuremaid muudatusi nõudvaid ettepanekuid üksikkoguduste, praostkondade, piiskopkondade sisulise tegevuse, haldamise ja juhtimise tasandil.
Kiriku haldusotsustustega on vägagi tihedalt seotud kiriku majanduselu. Täpsemini see, kuidas ja mil viisil võiksime suurendada koguduste ja samuti üldkiriku majanduslikku võimekust. Ilmselt mitte keegi kiriku töötegijatest ei väida, et meie majanduslik ressurss on ülevoolav ja toimetulek probleemitu.
Vastupidi, siin on palju kasvuruumi ning müüdid kiriku rikkusest on pigem kirikuvastase pärusmaa kui reaalse olukorra kirjeldus. Samas aga puudub meil taas selge informatsioon, millises sadamas suuremat sorti rahalaevad asuvad ning kuidas saaks puhuda tuult nende purjedesse, et nad peatselt meie koduranda jõuaksid.

Riigi vastutusest
Minu jaoks selgub järjest enam, et selle sadama või ka laeva nimeks ei ole ainult kinnisvara ja selle tulemuslik majandamine. Loomulikult toetan ma igati tulusat ja heaperemehelikku ringikäimist kõige sellega, mida Issand meie kätte on usaldanud, aga ainult sellele kaardile mängida on riskantne.
Tänu Jumalale, meil on veel teisigi kaarte. Neist peamine – õpetada inimestele annetamist kui oma annetega Kõigeandja teenimist ja austamist. Loomulikult võtavad õppust vaid need, kellele Jumal ja tema riik midagi tähendavad, samuti on eelduseks inimese mõninganegi majanduslik võimekus.
Kindlasti oleme olnud liiga tagasihoidlikud suhtlemises riigiga. Riik lihtsalt peab võtma suuremaid rahalisi kohustusi kiriku ees, juhul kui soovitakse kaitsekohustuste jätkuvat laienemist sakraalhoonetele ning kui oodatakse meilt senises mahus kultuuriliste ja sotsiaalsete funktsioonide täitmist.
Mulle näib ka, et meie riigi juhtkond ei ole tänini päriselt aru saanud, millist rolli mängivad EELK kogudused Eesti maaelu säilimisel ja edasiviimisel.
Kõige eelneva juures aga ei saa unustada lesknaisi, kelle veeringute toel seisavad tänapäevalgi paljud kogudused. Kirikul on see ajalooline kogemus, et just vaesed võivad olla kiriku rikkuseks nii vaimses kui ka otseses tähenduses.

Vähem organisatsiooni
Kiriku majandusteema on põletav ja meelierutav, kuid mitte sugugi ainus. Ei maksa arvata, et kui saame oma majandusmured murtud, siis ongi õnn meie õuel. Kui see nii vaid oleks, siis võiksid Skandinaavia kirikud õitseda. Paraku on neilgi omad probleemid. Kohati jääb mulje, et isegi suuremad kui meil. Kes teab, võibolla just sellepärast, et meie kirik on olnud vaene, on meil praegu veel olemas see, mis väärib Issanda püha kiriku nime.
Ka mõtteid kokkuhoiust tuleks mõelda. Loomulikult, kus ei ole, sealt ei ole ka midagi kokku hoida ega koguda. Enamasti olukord just selline ongi. Sellele vaatamata arvan, et ressursisäästliku pilguga tasuks üle vaadata EELK kesksed regulatsioonid ning neist tulenev igapäevane tegutsemine.
Kõlab loosunglikult, aga juhtmõtteks võiks olla: vähem organisatsiooni, regulatsiooni ja bürokraatiat. Rohkem kiriku enesemõistmist organismi, instrumendi, teenija, palvetaja ja rändava jumalarahva valguses.
Eelnevalt nimetatud ja paljud teised kiriku teemad ongi viimaks usu teemad, sest kirik ise seisab selsamal usul Jeesusesse Kristusesse, mida ta on kutsutud kuulutama ja tõeks elama. Praegu on EELK-l siiski väga head võimalused anda edasi just nimelt sellist usku, mis oleks tõsiseltvõetav ja usutav. Arusaadavalt peab meie kiriku iga liikme, töötegija ja vaimuliku usk ja usaldus selle mõõdupuu alt läbi käima. Samuti meie elu ja teenimine.
Aidaku Jumal, et igaühe ja meie kiriku ühine usk oleks usutav. Samuti kõik see, mida me Kristuse nimel teeme. See on võimalik, kuna Kristus, kõige usu algus ja eesmärk, on ise täiuslikult usutav. Tema usaldatavus on meie usu usutavuse allikas.

 

 

 

 

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor