Uus kevad, ikka teisiti
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 2. mai 2012 Nr 20 /
Kuidas võivad ühed luuleread oma elu elama hakata, muutudes põlvkondadeüleseks ning paljusid kõnetavaks, seda näeme Henrik Visnapuu Sel aastal tuleb kevad teisiti põhjal. Noor inimene sobitab selle oma elutuhina pidemeks, küpsem annab riimile oma käsitluse.
Ka pühapäevaõhtune ETV uudisteankur lõpetas nädala kokkuvõtte eelnimetatud värsiga. Pakkudes nädala sündmusteks oma valikut, jättis rahvusringhääling igale meediatarbijale õiguse personaalseks fookuseseadeks.
Vaadates ühel kenal hommikul kohvitassiga ametis olles aknast välja, pidin jahmuma: lehed hiirekõrvus ongi puus. Nagu igal aastal suutis loodus selgi kevadel mind üle kavaldada. Oma vindumisega hajutas tähelepanu ja ühtäkki – valmis, tehtud! Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti…, kinnitas linnukoor.
Vanad inimesed räägivad, mida muide kinnitavad ka vaimulikud oma praktikale tuginedes, et lehe puusse tulek toob tavalisest enam surmateateid. Nagu saaks nii eluringi alfa ja oomega kokku – looduse ärkamise raames on soodus igavikuteele asutada.
See tuli meelde möödunud nädalal. Pika ja kurnava haiguse järel lahkumine on erinev minekust vägivallaakti tulemusel. Ent mõlemal juhul jäävad siiapoole piiri lähedased, kelle osaks lein ning juurdlus elu põhiküsimuste üle. Kui leinaprotsess takerdub ja iseenda nõust-jõust nappimas, tasub pöörduda toetaja poole.
Innustasin minagi ühte sõpra, kes murdumas hea kamraadi surma järel, astuma üle kiriku lävepaku. «Pastor võtab mind eestpalvesse,» kinnitas ta hiljem mulle, rahu hääles, kirjeldades pikka hingehoidlikku vestlust.
Kui meenutan kirikulehe ilmumisega lõppevat nädalat ja sean sõelale olulised märksõnad, siis kipun igavikulisele lainele.
Liina Raudvassar
