Vaikselt või tulipalavalt aastalõppu
/ Autor: Juune Holvandus / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 28. november 2012 Nr 47/48 /
Eesti elab aastalõpu ootuses. Vähem kui kuu aja pärast on jõulud ja päike alustab jälle pikemaid päevaringe. Vaja veel lõpetada-toimetada, mis selle aasta kavasse peab mahtuma.
Loodus vajub puhkusele, raskem on inimestel, kes mitte kuidagi ei saa ühegi päeva toimetusi homse varna ümber tõsta. Suure koormusega töötaja võib murduda ja jääda haiguslehele, aga seda ei saa emad, hooldajad, keegi, kelle jõust elavad teised, väetimad. Väga palju on üksikuid ja õnnetuid inimesi, kes ise hakkama ei saa, nüüd peab nende hooldajail olema kahekordne jõud. Samal ajal näeme, kuidas Eesti valitsus on rahvast kaugenenud ega taju reaalsust.
Aastalõpp toob aga ridamisi häid raamatuid. Ühe omapärasemana Pärnus Eliisabeti koguduses ligi 40 aastat (1809–1846) töötanud saksa soost pastori J. H. Rosenplänteri eesti keeles peetud päeviku väljaande, mida ta kirjutas 19. saj I poolel. Rosenplänter nõudis juba siis, et gümnaasiumides õpetataks eesti keelt, andes ise eeskuju keelekasutusega. Tänu temale säilisid meieni Kristjan Jaak Petersoni luuletused. See üllitis on heaks näiteks, et igal raamatul on oma saatus. Mõni tarbetekst säilib üle oma aja ja osutub hinnatuks, mõni kallis ja kaunis juubelikogumik unustatakse paari kümnendiga.
Raamatupoes leiab nüüd palju, mida valida, sest kirjastused pingutavad enne jõule oma parimat lettidele suunates. Huvitav on see, et ostetakse muud, kui arvamusliidrid soovitavad, ja ega kuulutatav esikümmegi peegelda tegelikku läbimüüki ehk siis lugeja ootusi.
On raske näha siin põhjalas vaiksel ja pimedal ajal, kuidas maailmas sünnib nii palju tulipalavat. Uudised kannavad meieni Lähis-Ida rahutust: Piibli sünnimaa tahab veel üks kord muuta riigipiire, võib-olla pannakse alus mingile uuele suunale, mida me kaasaegsetena ei märka. Ameerika kirjanik John Irving on nimetanud ajalugu märkamata vigade tulemuseks. Saame palvetada ja loota, et hea sõna võidab.
Juune Holvandus
