Vaikus kui kirikuvara

Olin üks nendest väljavalitutest, kes osalesid Altmõisas Urmas Nageli ja Kristel Põderi juhitud retriidil EELK vaimulikele ja teoloogidele. Retriit, mille vastena Vello Salo on pakkunud omaloodud sõna «süvi», tähendab tagasitõmbumist argipäeva rutiinist üksildasse paika ning vaikusse eneseuurimiseks ja Jumalaga kohtumiseks.
Vaikuse olemust ja tähendust luterliku vagaduse, palve ja liturgia jaoks on avanud Eesti Kirikus ilmunud Heikki Kotila artikkel «Sõna kirik ja sõnatu vaikus» (EK nr 44–50, 2008).
Kotila tõdeb, et vaikusel on kindel koht soomlaste spiritualiteedis ja elulaadis: neid küll püütakse vormida eurokõlblikeks, et nad oskaksid olla sotsiaalselt tegusad, huvitunud moest ja reisimisest, aga kui koidab puhkepäev, siis kipuvad nad maale, metsa, järvele. Küllap on eestlastega lugu üsna sarnane.
Vaikust võime mõista nii välisel kui sisemisel tasandil. Elulaadis, mis on täidetud lakkamatu müra ja infotulvaga, on väline vaikus muutunud omamoodi luksuseks. Paariks päevaks mobiiltelefoni väljalülitamine või e-posti kontrollimata jätmine nõuab inimeselt, kes tahab olla 24/7 vajalik ja kättesaadav, omajagu julgust. Fred Jüssi on rääkinud ja kirjutanud vaikusest kui loodusvarast, mida jääb meie ümber aina vähemaks.
Teisalt on väga paljud inimesed kogenud, et väliste ärritajate puudumine ei tähenda veel sisemist vaikust. Tihti tunneme, et vaikseks jäädes täidavad meie meeli erinevad mõtted, tunded ja meeleolud, võime kogeda sisemist korratust, segadust ja mõtete ning tunnete kaost, mida on üsna raske välja kannatada. Sisemise vaikuse kui püsiva meeleseisundi saavutamine nõuab harjutamist ja kannatlikkust.
Benediktiini munk Anselm Grün kirjutab oma raamatus «Vaikimisest»: «Sisemiselt vaikida suudab vaid see, kes on saavutanud võidu oma sisemiste valehoiakute üle ja oskab oma emotsioonide ja agressioonidega toime tulla. Siis on ta vaba kõikidest mõtetest, mis peas tiirlevad ajal, mil me oleme tegevuseta.» Niisugune hoiak või meeleseisund peaks saatma inimest ka kõneldes, seega ei ole tõeline, sisemine vaikimine lihtsalt sõnade vältimine või rääkimise vastand.
Loodetavasti leiab vaikuse retriit kui töövorm rohkem kasutamist ka Eesti luterlikus kirikus. Kuid iga vaimulik, kes pole ju ainult õpetaja, vaid ka preester ja hingekarjane, võiks leida võimalusi ja vorme, et korraldada oma koguduses soovijatele ühe- või mitmepäevaseid kogunemisi ühiseks paastumiseks ja palvetamiseks, vaikimiseks ja vaimulikeks harjutusteks.
Tõenäoliselt ei ole selleks paremat aega kui paastuaeg ja vaikne nädal, mil valmistume Kristuse ülestõusmiseks meie südameis. Oma kodukirikus kavatsen vaikse nädala õhtuteenistuste keskmesse asetada mõtisklus- ja palvevaikuse.
Luterlik kirik on end algusest peale mõistnud sõna kirikuna. Nagu reformaatoritele, nii peaks see ka meile tähendama oma usu, õpetuse, liturgia ja kirikukorralduse vaagimist ja korraldamist Jumala sõna ja Piibli alusel, mitte aga rääkivaks ja seletavaks kirikuks olemist, nagu praktikas tihti on juhtunud.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist