Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 5.

5.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Üliõpilane tuleb vabastada olmemuredest, s.t talle tuleb luua õppimistingimused ning samas peab ettevalmistus toimuma reaalse eluga seotult. Ülikoolides toimuv ettevalmistus ei oma seost selle reaalsusega, kuhu vaimulikke tööle saadetakse. Ülikoolis pole õppijal praktikat ega kokkupuudet kogudusega.
Ühtlasi jõuti järeldusele, et mõtte nõrgaks kohaks on, kuidas säherdust kloostrit teha. Sama töörühma arvates oli kiriku eesmärk rahuriigi edendamine maa peal ning selleks tulebki koolitada töötegijaid. Kiriku eesmärgist tuleneb ka vajadus vaimulike järele ja koolitus peaks lähtuma sellest, mis on kiriku eesmärk.
Mind jäi kiusama tunne, et midagi oli nende kahe mõtte vahel valesti, kuid ma ei osanud seda siis sõnastada. Praegu arvan ma, et oskan vähemalt viidata ebakõlale nende kahe mõtte vahel. Töörühmal oli täiesti õigus selles, et alustuseks tuleb küsida, mis on meie peamine eesmärk.
Seejärel aga tuleks küsida:
a) kuidas seda saavutada,
b) kelle abiga seda saavutada,
c) keda on selleks tarvis,
d) millised peavad olema need teadmised, oskused ja hoiakud, s.t komplekssed valmisolekud, et seda eesmärki saavutada,
e) kuidas nende valmisolekute saavutamist mõõta ja hinnata, olemaks kindel, et need on tõepoolest omandatud,
f) ja alles nüüd tuleb küsimus, kuidas õpetada ning
g) milliseid abivahendeid selleks vaja on.
Kui näiteks kloostri tüüpi kool selleks parim on, siis on hästi. Kui selleks sobib ülikool koos pastoraalseminariga või reformitud EELK UI keset Tallinna linna või keset mingit põldu – siis on hästi, siis me teame seda. Aga ei saa öelda, et teeme alustuseks sellise ja sellise kooli ning siis saame õigeid inimesi.
Kui alustada kooli tüübi üle arutlemisega, jääb see pigem katseks rakendada vanker hobuse ette siis, kui kooli organisatsioonilise või tüübilise kirjelduse kaudu soovitakse kirjeldada vaimuliku kujunemise lähtekohti.
Samm tagasi – haridusvalikute aluseks olevad väärtused
Nüüd jõuan ma aga selle juurde, mis peaks olema igasuguse õppe eel läbi mõeldud ja teadvustatud, olgu see õpe siis kas sisendi- või väljundipõhine.
Läbi tuleks mõelda oma koht ja roll selles institutsioonis. See kehtib meist igaühe kohta.
Läbi tuleks mõelda institutsiooni identiteet, missioon, profiil. UI puhul on nendeks mõtlejateks eelkõige UI töötajad, EELK puhul jällegi meie kõik – igaüks saab panuse anda ju kas või oma kiriku arengukavasse.
Läbi tuleks mõelda oma haridusvalikute aluseks olevad hoiakud ja väärtused. Elliot W. Eisner on oma raamatus «The Educational Imagination» esitanud viis hoiakut, mis õppejõul haridusasjade suhtes võivad olla. Muidugi võib hoiak olla ka kombinatsioon neist viiest. Eisnerile tuginedes peegeldavad need viis hoiakut õppejõu eelistust kas protsessi, ainesisu, isikliku relevantsuse, ühiskonna või vahendi-eesmärgi tehnoloogia suhtes.
1. Kognitiivsete protsesside edendamine
Õppejõul, kes on pühendunud kognitiivsete protsesside arengu soodustamisele, on kaks peamist eesmärki:
a) õpetada üliõpilasi õppima,
b) anda üliõpilastele võimalusi oma ratsionaalsete võimete edendamiseks.
Oluline on protsess, mitte ainesisu. Faktid ja teooriad muutuvad väidetavalt ajas. Seepärast on eelkõige oluline, et üliõpilased oleks võimelised hästi mõtlema ning kasutama oma kognitiivsetest võimetest nii palju kui võimalik. Benjamin Bloomi hariduseesmärkide taksonoomiat peetakse heaks vahendiks selle protsessi juhtimisel.
Sellest hoiakust lähtudes oleks teoloogiastuudiumi keskmes teoloogiliste otsustuste tegemise protsess, mida võib nimetada inimeses huvi ja võime kujundamiseks teoloogilise mõtisklemise suhtes. Ainesisu ja õpiväljund on küll olulised, kuid primaarne on teoloogilise arutelu protsess ja üliõpilase osalemine selles.  
2. Akadeemiline ratsionalism
Akadeemiline ratsionalist püüab õppija intellektuaalseid võimeid arendada tema poolt õpetatava aine abil. Mõned ained käsitlevad suuri teemasid Jumalast, usust, ilmutusest, olemisest, tõest, ilust ning kohusest. Need on olnud suured läbi aegade ning seepärast rohkem õppimist väärt. Kõik üliõpilased peaksid niisiis neid aineid õppima.
Teoloogilise hariduse raames on see hoiak ilmselt kõige valdavam. Olemas on palju klassikalisi tekste, ideid, teooriaid, õpetusi jne, mida tuleb tundma õppida selleks, et neist aru saada. Seega on siin kõige olulisem ainesisu omandamine, protsess on selle omandamise teenistuses ning õpiväljundiks ongi omandatud ainesisu.
3. Personaalne relevantsus/asjakohasus
Kui õppejõu jaoks on kõige olulisem õpitu isiklik relevantsus õppijale, siis määrab see ära tema hoiakud õppe suhtes. Nimelt eeldab ta, et inimesed on motiveeritud õppima, kui nad näevad õpitava väärtust omaenda isiklikust vaatepunktist. Õppija valib ained vastavalt nende olulisusele ja asjakohasusele oma huvide jaoks ning tal peab olema vabadus otsustada, mida ta õppida tahab.

Allan Kährik,
Tartu Ülikooli doktorant