Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi 1

Armastuses tõe vastu ja püüdes seda valguse kätte tuua väideldakse Wittenbergis alljärgnevate lausete üle auväärse isa Martin Lutheri, kunstide ja püha teoloogia magistri eesistumisel, kes on sealsamas ka nendesamade [ainete] korraline õpetaja. Seepärast palub ta, et kes ei saa kohal olles suuliselt meiega mõtteid vahetada, teeks seda eemal viibides kirjalikult. Meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.2

1.3Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles „Parandage meelt“ jne.,4 siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.

2. Seda ütlust ei tule mõista sakramentaalse meeleparanduse kohta käivana – ehk pihi ja hüvituse tähenduses, mida võimaldavad preestrid.

3. Ent see ei ole suunatud ka üksnes sisimale [meeleparandusele]: too jääb tühiseks, kui välispidiselt mitmesugusel viisil liha ei suretata.

4. Seega kestab karistus [patu eest], kuni kestab pahameel enese vastu (see on tõeline sisim meeleparandus), nimelt kuni taevariiki sisenemiseni.

5. Paavst ei taha ega saa tühistada muid karistusi kui neid, mis ta enese või Kiriku võimu piires on määranud.

6. Paavst ei saa mingit süüd muudmoodi andeks anda, kui kuulutades ja kinnitades Jumala andestust, või siis andes andeks tema pädevusse jäetud juhtumeid,5 – ja kui seda [õigust] põlatakse, jääb kogu süü neis asjades alles.6

7. Jumal ei andesta kellelegi süüd, ilma et ta teda kõigiti alandlikuks muudetuna preestri kui enda asemiku alla ei heidaks.

8. Meeleparanduse seadused on mõeldud ainult elavate jaoks ja neid ei saa pidada siduvaks surijate puhul.7

9. Seega osutab Püha Vaim meile paavsti läbi vastutulelikkust, kui too oma dekreetides alati teeb vahet surma- ja hädajuhtumil.

10. Harimatult ja kurjasti toimivad need preestrid, kes jätavad surijate puhul jõusse kanoonilised karistused puhastustules kandmiseks.

11. Niisugune umbrohi,8 et kanoonilisest karistusest saab karistus, mida tuleb kanda puhastustules, on ilmselt külvatud hetkel, mil piiskopid viibisid raske une kütkes.

12. Varemalt määrati kanooniline karistus mitte pärast, vaid enne pattudest vabaks kuulutamist, et oleks võimalik tõelist kahetsust kindlaks teha.

13. Surm teeb surija [kõigist karistustest] priiks; kanooniliste seaduste jaoks on ta juba surnud ja õigusega nende voli alt vabaks lastud.

14. Kui surija [hing] pole puhas või kui tal pole jätkunud armu, valdab teda vältimatult suur hirm – seda suurem, mida vähem seda [puhtust või armu] oli.

15. Juba ainuüksi see hirm ja õudus (muust rääkimata) on talle puhastustules küllalt suur karistus, kuna see on lähedane jubedale meeleheitele.

16. Põrgu, puhastustuli ja taevas näivad üksteisest erinevat samamoodi nagu lootusetus, nõrk lootus ja kindlustunne.

17. Sedamööda, kuidas puhastustules viibivate hingede hirm väheneb, peaks arm suurenema.
18. Ilmselt pole ei mõistuse ega [pühade] kirjade põhjal võimalik tõendada, nagu võiksid nad [s.t. hinged] jääda väljapoole teenetega pälvimise või suureneva armastuse toimevalda.

19. Samamoodi pole võimalik tõendada, et kõik nad on oma õndsuses kindlalt veendunud, kuigi meie selles veendunud oleme.

20. Seega ei mõtle paavst kõigi karistuste kustutamise all „kõiki karistusi üleüldse“, vaid ainult neid, mis ta ise on määranud.

21. Järelikult on indulgentside jutlustajad eksiteel, kui nad väidavad, nagu võiksid paavsti indulgentsid inimesi kõikidest karistustest vabastada ja päästa.

22. Paavst ei andesta puhastustules viibivatele hingedele mitte ühtegi karistust, mida nad oleksid pidanud Kiriku seaduste kohaselt kandma maapealses elus.

23. Kui kõikide karistuste kustutamine üldse kuidagi võimalik oleks, siis kindlasti vaid kõige täiuslikumate, see tähendab, ülimalt väheste puhul.

24. Paratamatult järeldub siit, et sellise suurejoonelise ja vahetegematu tõotusega kõik karistused kustutada on suuremat osa inimestest petetud.

25. Seesama meelevald, mis kuulub paavstile puhastustule suhtes üldiselt [generaliter], on igal piiskopil ja vaimulikul oma piiskopkonnas ja kihelkonnas kitsamas ulatuses [specialiter].

26. Paavst teeb väga õigesti, kui ta jagab hingedele andeksandi mitte kui võtmete hoidja (mida ta ei ole), vaid eestpalve vormis.9

27. Inimestele luisatakse, et kohe, kui kasti heidetud münt kõlksatab, lendab hing [puhastustulest] välja.10

28. Müntide kõlksudes võivad küll kindlasti kasvada ahnus ja omakasu, Kiriku eestpalve [mõju] aga on üksipäinis Jumala kätes.

29. Pole teada, kas kõik hinged üldse tahavadki puhastustulest välja ostetud saada – nagu on räägitud pühast Severinusest ja Paschalisest.11

30. Keegi ei või olla kindel, et tema kahetsus on tõeline, ja veelgi vähem selles, et ta saavutab täieliku andeksanni.

31. Niisama haruldane kui puhtsüdamlik kahetseja on seegi, kes puhtast südamest indulgentse ostab – see tähendab, nad on ülimalt haruldased.

32. Igavesti neetud koos oma õpetajatega on need, kes usuvad, et võivad patukustutuskirjade abiga oma õndsuses kindlad olla.

33. Vältigem neid, kes ütlevad, et paavsti kustutuskirjad on Jumala hindamatu and, mis inimese Temaga lepitavad.

34. Sest kustutuskirjade armuand on seotud vaid teise inimese poolt peale pandud karistuste sakramentaalse hüvitusega.

35. Väide, nagu hinge [puhastustulest] väljaostjal või pihikirjade12 ostjal polekski tarvis kahetseda, ei ole kooskõlas kristliku õpetusega.

36. Iga tõeliselt kahetsev kristlane väärib täielikku andeksandi ja karistuse tühistamist ka ilma kustutuskirjadeta.

37. Nii oma eluajal kui ka pärast surma saab iga tõeline kristlane tänu Jumalale osa kõigist Kristuse ja Kiriku õnnistustest ka ilma kustutuskirjadeta.
38. Siiski ei tule paavstlikku andeksandi ja osasaamist [tema vahendatud õnnistusest] mingil juhul põlastada, kuna (nagu ma ütlesin) see on Jumala andestuse kuulutamine.

39. Ka kõige õpetatumal teoloogil on väga raske ülistada rahva ees ühtaegu kustutuskirjade heldemeelsust ja tõelist kahetsust.

40. Tõeline kahetsus otsib ja armastab karistust. Pattude helde kustutamine aga leevendab [karistust] ja paneb seda vihkama, vähemalt annab selleks võimaluse.

41. Paavstlikku patukustutust tuleb jutlustada ettevaatlikult, et rahvas seda valesti ei mõistaks ning teistele headele armutegudele eelistama ei hakkaks.

42. Kristlasi tuleb õpetada, et paavst ei arva, nagu saaks kustutuskirja ostmist halastuse tegudega mingis mõttes võrdseks pidada.

43. Kristlasi tuleb õpetada, et see, kes vaesele annab või puudustkannatajale laenab, teeb paremini kui too, kes ostab kustutuskirja.

44. Sest armutegude läbi kasvab armastus ja inimene saab paremaks, aga patukustutuse läbi ei saa ta paremaks, vaid ainult karistusest vabamaks.

45. Kristlasi tuleb õpetada, et see, kes näeb puudustkannatajat, ja temast mööda minnes maksab kustutuskirjade eest, ei osta mitte paavsti indulgentse, vaid Jumala viha.13

46. Kristlasi tuleb õpetada, et kui neil pole rohkem, kui nad vajavad, peavad nad hoidma seda oma perekonna tarbeks ja mitte raiskama kustutuskirjade peale.

47. Kristlasi tuleb õpetada, et kustutuskirjade ostmine on vabatahtlik, mitte kästud.14

48. Kristlasi tuleb õpetada, et kui paavst annabki välja kustutuskirju, vajab ja soovib ta seejuures pigem pühendunud palveid kui raha.

49. Kristlasi tuleb õpetada, et paavsti kustutuskirjad on kasulikud siis, kui ainult nende peale lootma ei jääda, ent väga kahjulikud juhul, kui nende tõttu läheb kaduma jumalakartus.

50. Kristlasi tuleb õpetada, et kui paavst teaks, mismoodi patukustutuse kuulutajad inimestelt raha välja pressivad, eelistaks ta püha Peetruse katedraali mahapõletamist võimalusele, et seda ehitatakse tema lammaste naha, liha ja luudega.

51. Kristlasi tuleb õpetada, et paavst võiks anda ja peakski andma omaenese rahast, kas või püha Peetruse katedraali mahamüümise hinnaga, [tagasi] neile, kellelt kustutuskirjade kuulutajad raha välja petavad.

52. On tühi lootus kustutuskirja abil lunastatud saada, isegi kui selliste kirjade levitaja või paavst ise oma hinge selle eest pandiks annaks.

53. Need, kes Jumala Sõnal mõnes kirikus täiesti vaikida käsivad, et mõnes teises kustutuskirjasid kuulutada, on Kristuse ja paavsti vaenlased.15

54. Jumala Sõna koheldakse vääriti, kui ühes ja samas jutluses kulutatakse kustutuskirjadele sama palju või rohkemgi aega.

55. Paavsti seisukoht peaks olema, et kui patukustutust (mis on vähim) pühitsetakse [celebrantur] ühe kella, ühe rongkäigu ja tseremooniaga, siis tuleks evangeeliumi (mis on suurim) kuulutada [predicetur] saja kella, saja rongkäigu ja saja tseremooniaga.

56. Kristuse rahva hulgas ei tunta Kiriku aardeid, mille abil paavst jagab kustutuskirju, ega ole neid ka piisavalt tutvustatud.

57. On ilmne, et need aarded pole ajalikud, kuna viimaseid ei jaotaks kustutuskirjade kuulutajad nii kergesti välja, vaid pigem koguksid.

58. Nendeks aareteks pole ka Kristuse ja pühakute teened, mis toovad paavstitagi armu sisimale inimesele ning risti, surma ja põrgut välisele.

59. Püha Laurentius on öelnud, et Kiriku aar­deks on tema vaesed, kuid ta ütles seda tema-aegse keelepruugi kohaselt [sed locutus est usu vocabuli sua tempore].

60. Järele mõeldes ütleme, et selleks aardeks on Kiriku võtmed, mis on antud Kristuse teene läbi.

61. Sest on selge, et paavsti võimuses on üksnes [kiriklike] karistuste ja [tema pädevusse antud] juhtumite andestamine.

62. Kiriku tõeline aare on Jumala armu ja kirkuse ülipüha evangeelium.

63. Seda aga põlatakse muidugi kõige rohkem, sest ta teeb esimestest viimased.16

64. Seevastu indulgentside aare on kõige meeldivam, kuna ta teeb viimastest esimesed.

65. Niisiis on evangeeliumi aare võrguks, millega vanasti püüti varakaid mehi.17

66. Indulgentside aare aga on võrguks, millega nüüd püütakse meeste jõukust.

67. Indulgentse, mida nende kuulutajad suurimaks armuanniks nimetavad, võib selleks pidada niivõrd, kuivõrd need edendavad [kuulutaja enese] omakasu.

68. Kummatigi saab neid Jumala armu ja risti vagadusega [crucis pietatem] kõige vähem võrrelda.

69. Piiskoppe ja valitsejaid [Curati] kohustatakse paavstliku patukustutuse volinikke [Commissarios] kõigi austusavaldustega vastu võtma.

70. Ent pigem peaks neid kohustama silmi ja kõrvu lahti hoidma, et nood paavsti sõnumi asemel oma unenägusid ei kuulutaks.

71. Neetud ja hukka mõistetud olgu see, kes apostelliku patukustutuse tõe vastu kõneleb.

72. Kes aga patukustutuse kuulutajate sõnade [taga peituva] himu ja omavoli vastu võitleb, see olgu õnnistatud.

73. Kui paavst ilmutab õiglast raevu kõigi vastu, kes ülekohtust patukustutuse äri mingil viisil harrastavad,

74. siis võiks ta raevutseda eriti nende vastu, kes patukustutuse katte all püha armastust ja tõtt kuritarvitavad.

75. On täielik hullumeelsus arvata, nagu oleks paavstlik patukustutus nii vägev, et võiks lunastada inimese ka siis, kui too oleks teinud ilmvõimatut ja rüvetanud jumalasünnitaja [s.t. neitsi Maarja].18

76. Meie seevastu ütleme, et paavstlik patukustutus ei suuda kustutada ka vähimat andestatavat pattu, see tähendab, kustutada patusüüd.

77. Väita, et kui püha Peetrus oleks praegu paavst, ei võiks temagi jagada suuremaid ande, on püha Peetruse ja paavsti teotamine.19
78. Meie seevastu ütleme, et nii praegusel kui ka üldse igasugusel paavstil on jagada suuremat [kui patukustutus], nimelt [on paavsti andideks] evangeelium, voorused, tervekstegemine jne., nagu 1Kr 12.20

79. Väita, nagu oleks paavsti insiigniate all püstitatud rist sama hea kui Kristuse rist, on jumalateotus.

80. Piiskopid, valitsejad ja teoloogid, kes sallivad selliste jutluste pidamist rahvale, peavad [oma tegevuse kohta] aru andma.

81. Sedalaadi patukustutuse ohjeldamatu kuulutamise tõttu pole isegi õpetatud meestel kerge kaitsta austust paavsti vastu valesüüdistuste eest, või vähemalt ilmikute teravmeelsete küsimuste eest.

82. Nagu näiteks: mispärast paavst ei tühjenda puhastustuld pühima armastuse ja kõikide hingede häda pärast – mis oleks kõige õiglasem ajend; samas kui ta lõpmatult hingesid vabaks ostab haletsusväärse raha pärast katedraali ehitamiseks – mis on kõige kerglasem ajend.

83. Samuti: mispärast peetakse matusemissasid ja mälestamispühasid [exequie et anniversaria defunctorum], ja mispärast ei anna ta [s.t. paavst] tagasi ega luba tagasi võtta ande, mis on nende tarvis annetatud, kui on vale juba lunastatute eest palvetada?

84. Samuti: mis uutlaadi Jumala ja paavsti vagadus see on, et jumalata ja vaenulikul [inimesel] on lubatud raha eest välja osta vaga hing ja Jumala sõber. Ning miks seda vaga ja armastusväärset hinge ei lunastata tasuta tema enese pärast, puhtast armastusest?

85. Samuti: mispärast meeleparandusseadusi, mis on nende mittekasutamise tõttu iseenesest juba pikemat aega peaaegu tühistatud ja surnud, seni siiski raha eest müüdavate indulgentside kaudu rakendatakse, nagu oleksid nad igati elus?

86. Samuti: miks paavst, kelle varandus on meie päevil suurem kui kõige rikkamal Crassusel, ei võiks ehitada püha Peetruse katedraali omaenese rikkusest, vaid teeb seda vaeste usklike rahaga?

87. Samuti: mida andestab või millist osadust pakub paavst neile, kes oma täiusliku kahetsusega on juba pälvinud õiguse täielikule andestusele ja osasaamisele?

88. Samuti: millist suuremat kasu võiks Kirikule tulla sellest, kui paavst praeguse ühe korra asemel sada korda päevas igale usklikule an­deksandi ja osasaamist kingiks?

89. Kui paavst oma patukustutusega taotleb hingede pääsemist enam kui raha, mispärast tühistab ta siis varem jagatud kirju ja kustutusi, kui need on samaväärse toimega?21

90. Kui neid ilmikute üliteravaid argumente ei osata vaigistada mõistuspäraste väidetega, vaid üksnes vägivallaga, siis on Kirikut ja paavsti vaenlastele naeruväärsena esitatud ja kristlased õnnetuks tehtud.

91. Niisiis, kui patukustutust kuulutataks paavsti vaimus ja meeles, laheneksid kõik need [probleemid] kergesti – tõesti, neid polekski olemas.

92. Kadugu niisiis kõik need prohvetid, kes ütlevad Kristuse rahvale: rahu, rahu – aga pole mingit rahu.22

93. Hästi teevad kõik need prohvetid, kes ütlevad Kristuse rahvale: rist, rist – [isegi kui] pole mingit risti.
94. Kristlasi tuleb manitseda, et nad oma juhti, Kristust,23 läbi karistuste, surma ja põrgu innukalt järgiksid,

95. ja usuksid, et nad pääsevad taevasse ennemini pärast paljusid katsumusi kui rahu ja kindluse kaudu.24

MÄRKUSED JA VIITED

1 Disputatio pro declaratione virtutis indulgentiarum. 1517. WA (Weimarer Ausgabe) 1, 233–238.
Indulgents – ajaliku patukaristuse kustutus. Keskaegne meeleparanduse sakrament (poenitentia) koosnes kolmest osast: kahetsus (contritio), piht (confessio), millel vabaneti patu süüst, ning patu eest mõistetud karistuse kandmine, hüvitus (satisfactio). Viimase määras preester pärast absolutsiooni. Enamasti olid neiks nn. headeks tegudeks kas teatavad vaimsed harjutused, palverännakud vms. Indulgents andis võimaluse hüvitada oma patt rahasumma annetamisega. Algselt oli olnud tegemist erandiga, mis Lutheri päeviks oli kiriku praktikas tavapäraseks saanud.
2 Kas preambul algselt teeside juurde kuulus, on vaieldav. Wittenbergi originaal pole säilinud. Eksemplaris, mille Luther Mainzi peapiiskopile Albrechtile (Albrecht von Brandenburg,1490–1545) saatis, on see tekst siiski olemas.
3 Teeside numeratsioon on arvatavasti hiljem lisatud.
4 Mt 4,17.
5 Paavst oli jätnud endale õiguse teatud patte (enamasti raskeid kuritegusid) ise andestada.
6 Traktaadis „Resolutiones disputationum de indulgentiarum virtute“ (WA 1, 530j), selgitab Luther oma teesi nõnda, et kuigi patusüüd saab andestada üksnes Jumal, on Jumal preestritele, seega ka paavstile, usaldanud võtmete meelevalla (potestas clavium), mis annab neilegi piiratud võimaluse süüd andestada. Kui keegi seda võimalust põlgab, näitab ta, et põlgab Jumalat, kuna Kristus ütleb: „Kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu“ (Lk 10,16); vrd. järgmise teesiga.
7 Luther lähtub kanoonilisest põhimõttest, et kiriklikule jurisdiktsioonile alluvad vaid elavad.
8 Vrd. Mt 13,25.
9 Kolmandal augustil 1476 kuulutas Sixtus IV välja eestpalve vormis (per modum suffragi) indulgentsi elavate kõrval ka surnutele. Selle kasutamise selgitus järgnes 27. nov. 1477.
10 Väidetavalt salmike indulgentsimüüjate reklaamibukletitest; sks.: Wenn das Geld im Kasten klingt, die Seele aus dem Fegfeuer springt. Sõnasõnalist tõestust pole allikatest leitud.
11 Lugu pärineb teosest: Johann von Paltz. Supplementum celifodine, Erfurt 1504. Severinusele ja Paschalisele olevat pakutud võimalust nende teenete tõttu puhastustulest vabaneda, kui nad rahulduvad vähema kirkusega. Nad eelistasid jääda ja vastu pidada, et mitte tulevast õndsust pisendada.
12 Nn. confessionalia. Need andsid omanikule võimaluse valida pihiisa, kes oli varustatud eriliste volitustega, nt. paavstile reserveeritud juhtumite korral pattudest vabaks kuulutama (absolveerima).
13 Vrd. 1Jh 3,17; 4,20j.
14 S.t. pole õpetusametlikult fikseeritud.
15 Peapiiskop Albrechti „Instructio summaria“ korraldas muuhulgas, et jutlusi indulgentsi kuulutamiseks peetaks ainult kindlates kirikutes ja kindlal ajal. Sel ajal ei tohtinud teistes kirikutes jutlustada.
16 Vrd. Mt 19,30; 20,16.
17 Vrd. Mt 4,19.
18 Luther omistas selle väite Tetzelile. WA.BR 1,111, 21–23.
19 Ka selle väite autoriks peab Luther Tetzelit. WA 30 II, 284,8–9.25–26.
20 1Kr 12,28.
21 „Instructio summaria“ kuulutas kõik muud indulgentsid järgnevaks kaheksaks aastaks tühistatuiks.
22 Jr 6,14; 8,11; Hs 13,10.16.
23 Vrd. Ef 1,22; 5,23; 4,15; Kl 1,18.
24 Vrd. Mt 10,38; Ap 14,22.