Värvilist suve ära saates

Suvi on jäämas seljataha ja suvepuhkuse järel ilmub taas esimene Eesti Kiriku paberleht. Trafaretne on kurtmine, et pärast puhkust on raske tööle naasta. Mina pole kunagi seda tundnud. Ilmselt sel põhjusel, et ma ei oska õigesti puhata.

Üllataval kombel märkasin, et astusin puhkuse ajal sagedamini ülikooli uksest sisse kui töö ajal jaanuaris. Ja nüüd tööle asudes on tore mõelda, et mitmed bürokraatlikud asjad on tehtud ja isegi lauasahtlid koristatud. Rõõm seegi.

Ja selleks, et mitte kirikupraktikast võõranduda, võtsin suve jooksul vaid ühe pühapäeva vabaks. Ülejäänud teenisin kirikus. See pakkus vaheldust ja huvitav oli osaleda mitmete erinäoliste koguduste igapäevaelus, nähes selle plusse ja miinuseid.

Vaadates viimaste kümnendite arenguid torkab silma kaks trendi. Igal pühapäeval kirikus käiv tuumikkogudus on noorenenud ja küllalt truu oma kohal käimises. Teenides kolm pühapäeva järjest samas koguduses, on juba kirikuliste näod tuttavad. Inimesed ka räägivad asendava kirikuõpetajaga isiklikel teemadel ja see on tore.

Kurvemaks tendentsiks võib aga pidada seda, et kiriklikke talitusi on jäänud järsult vähemaks. Kuigi on loogiline, et nende aegade kokkuleppimisel eelistatakse turvalist oma vaimulikku asendajale, on siiski langus märgatav. Mäletan, kuidas veel kümmekonna aasta eest oli laupäeval ikka paar ristimist, üks laulatus ja üks matus. Nüüd võib aga nende asemel kodus soodsa elektrihinnaga pesu pesta ja rõdul päevitada.

Rahvakirik on märkamatult asendunud küllaltki väiksearvulise, aga truu kogudusega. Jõuludel ja hingedeajal leitakse tee kirikusse. Isiklikus elus aga läheb rahva enamus kirikust mööda. Ilmselt küll kirikut hinnates ja väärtustades, kuid mitte isiklikult suhestudes.

Mõtlesin ka, mida teha, et kirik ühiskonnas ei marginaliseeruks. Ilmselt on tegu osaliselt kirikust sõltumatute protsessidega, mis mõjutavad ühiskonda tervikuna. Inimeste üksteisest võõrandumine, inimsuhete nõrgenemine ja individualiseerimine on protsessid, mida kirikul on raske muuta. Küll aga on võimalik nendest hoolimata olla inimestele elukaares toeks.

Suvalisele asendavale kirikuõpetajale räägitakse ikka erinevaid lugusid üle terve Eesti toimuvast. Neid kuulates tekkis küsimus, kas kiriklikud talitused on kiriku jaoks rutiin, raha teenimise viis või inimese teenimine. Kusagil tuleks leida balanss. Võib-olla astuda radikaalseid ja traditsioone muutvaid samme?

Kui matuste puhul on langetatud üldises praktikas nõudeid kirikusse kuulumise suhtes, siis võib-olla võiks kujundada ümber ka nõuded ristimise ja laulatuse suhtes? Kas ei võiks vadereid kompenseerida näiteks kogudus? Kas laulatamisel võiks olla piisav vaid ühe osapoole kuulumine kirikusse? Need on küsimused, mille üle võiks arutleda.

Küsimus võib olla seegi, kuidas aktiviseerida tuumikkogudust minema välja turvaliste kirikumüüride vahelt ja levitama ka ise head sõnumit Jumalast. Seda saab just kõige paremini teha oma perekonnas, töökohal, sugulaste ja sõprade seas. Siin võib olla kasu nii koguduses saadavast õpetusest, kristlikust kirjandusest kui ka ajalehest Eesti Kirik, kust saab infot kirikus toimuva kohta.

Suvel kajastas meie leht põhjalikult Viljandi kirikupäeva, samuti reklaamisime noortele mõeldud JäPe-festivali. Teavitustöö on oluline. On tähtis, et inimesed teaksid, mis kirikus toimub, et nad saaksid sinna ise minna ja ka kellegi kaasa võtta.

Nii võib kutsuda üles suuremate kiriklike ürituste korraldajaid sellest ajalehele aegsasti teada andma. Toimunust tagantjärele uudist lugedes tekib vahel tunne, et „oleks ma teadnud, oleks sinna ka ise kohale läinud“. Samas üritusest eelnevalt kirjutades saab lugeja võimaluse ka ise sellel osaleda.

Maailmas ja Eestiski on keerulised ajad. Kirik võib olla siin inimesele lootuse ja elujõu pakkuja. Siingi on küsimus kiriku sõnumist. Kas kirik suudab kanda edasi evangeeliumi, mis tähendab rõõmusõnumit? Suvine ilmaliku ajakirjanduse lugemine tekitas nii hirmu kui masendust. Ometi tuli Jeesus selle masenduse ja hirmu keskele, et anda kindlus ja turvatunne. See võiks olla sõnum, mida kanda maailma.

Kaido Soom

ajalehe Eesti Kirik kolleegiumi esimees