Viimase voliniku lahkumine

Vana aasta viimasel päeval sai viimase kande üks sünge nimekiri – suri NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuajade Nõukogu viimane volinik Eesti NSVs Rein Ristlaan (1933–2007).Võrreldes oma eelkäijatega volinikuametis oli Rein Ristlaan suur mees – nii oma seniselt positsioonilt kui kasvult. Kui Karl Vainol õnnestus 1980. aastal vabaneda liialt eestimeelsest Vaino Väljasest ning ta siitmailt aastateks üldse eemale saata, sai paljudele üllatusena EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks Rein Ristlaan. Tegelikult oli see ootuspärane käik. Vaino ei usaldanud kultuuritegelasi ega humanitaare ning otsis võtmepositsioonidele talle isiklikult ustavaid käsutäitjaid. Viis aastat keskkomitee kaubandus- ja teenindusosakonna juhatajana Vaino otseses alluvuses töötanud majandusteaduste kandidaat Ristlaan sobis partei kõrgeima ideoloogiajuhina Vaino meeskonda otsekui tellimise peale.
Ent juba oli Eestimaalgi tunda õhkõrnu märke sellest, et suurte muudatuste tulek polegi võib-olla pelgalt unistus, vaid esimesed praod ideoloogilistesse dogmadesse on juba tekkinud. 1980. aasta sügisesed õpilasrahutused Tallinnas ja 40 kiri olid vaid esimesed sündmused pikas reas, kus uuel ideoloogiajuhil tuli jäiga kursi mehena karmi kätt pruukida. 1985. aastal väljakuulutatud perestroika ajas segadusse ja muutis nõutuks Poliitbüroo liikmeidki, rääkimata siis liiduvabariikide parteijuhtidest.
Vanamoodi enam ei saanud, mismoodi ja kuidas edasi, väitis teadvat ainult Gorbatšov ja toogi rääkis õhtul juba teist juttu kui sama päeva hommikul. Ja nii päevast päeva. Pinged ja vastuolud kasvasid, reaalne võim oli parteil käest libisemas. Sellises olukorras oli vaja leida süüdlane ning 1988. aastal otsustas Vaino, et avalikkuse rahustamiseks ja omagi naha päästmiseks tuleks peksupoisiks teha Ristlaan ning temast vabaneda. Nii ta pleenumi otsusega ka maha võeti, mitmed süüdistused perestroika mittemõistmises pommina kaelas.
Rein Ristlaan tuli usuasjade volinikuks murtud mehena, keda tema kauaaegsed ameti- ja aatekaaslased olid kividega pildunud ja talle selja pööranud. Usuasjade voliniku suhteliselt ebaolulisel ametikohal võinuks ta rahus personaalpensioni oodata. Kõigile ootamatult asus aga Ristlaan oma seniseid ideoloogilisi vastaseid ja «rahva pimestajaid» toetama. Luteri kiriku toonased juhid meenutavad Ristlaant volinikuna, kes aitas lahendada probleeme ja ületada takistusi, mis mõnele väiksemale vennale volinikuametis selgelt üle jõu käinuks. Omal ajal Suslovi, Demitševi ja Medvedeviga isiklikult suhelnud Ristlaan oli aga endiselt suur mees.
Kirikule tuli kasuks, et uuel volinikul oli varasemast ajast häid sidemeid Moskva tähtsaimates ideoloogiakabinettides ja ta sai seetõttu langetada julgeid otsuseid, iga sõna või pilgu pärast hirmu tundmata. Meenutagem kas või eestikeelsete piiblite riiki sisseveo lubamist. Kokku pääses üle piiri heade sõprade kingitusena nii palju pühi raamatuid, et selle sai endale praktiliselt iga pere, kel huvi ja soovi. Üllatav, kuid ka kirikuvara küsimustes oli Ristlaan vaata et suurem kiriku toetaja kui mõni tänane võimukandja nüüdsetes asjaajamistes.
Miks Ristlaanes selline pööre toimus? Oli see ninanipsuks teda reetnud seltsimeestele, lunastuseks oma varasemate eksimuste pärast või vahest midagi hoopis hingesügavamat, pole täna enam kelleltki küsida. Paraku pole see ainus küsimus, mis meie kirikuloos on jäänud õigel ajal esitamata…
Arvan, et võib liialdamata öelda, et nii noorajakirjanikele, ajaloopublitsistidele kui muidu kõikjal sõna võtta harrastajatele oli Rein Ristlaan ENSV teemat käsitledes asendamatuks märklauaks. Pole allakirjutanu otsustada ega hinnata, kas kõik tema pihta suunatud nooled olid ikka õigesse märki sihitud.
Olulisem on minu arvates muu. Kogu selles sõnasõjas jäi Ristlaan väärikaks ega löönud kordagi vastu. Öelda olnuks tal aga mõndagi sellist, mis täitnuks kõmulehtede esikülgi. Kas või näiteks seda, miks endistel aegadel mõnigi täna rõhutatult isamaaline inimene sõitis läbi raudse eesriide lääneriikidesse sama sageli ja endastmõistetavalt kui Nõmmelt Piritale. Ja seda ajal, kus harvad polnud näiteks juhused, mil lihase ema palve tütrele külla sõita sai aastaid keelava vastuse. Kõikides väljasõidutaotlustes võttis viimase instantsina lubava või keelava otsuse vastu EKP Keskkomitee väljasõidukomisjon. Ja sinna jõudnud paberitel oli mustvalgel kirjas, kelle sõitu julged mehed Pagari tänavast peavad ebasoovitavaks ja kelle reisi isegi väga soovitavaks. Aastatel 1980–1988 oli Rein Ristlaan keskkomitee sekretärina väljasõidukomisjoni esimeheks.
Viimasel volinikul olnuks palju öelda nii enda kaitseks kui ründajate jahutamiseks. Kuid ta vaikis. Ja selles vaikimises mõjus ta väärikana.
Jüri Ehasalu