Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine
on vaieldamatult meie ajaloo suurim ime. 

Eesti riik oli 1980. aastail Euroopa silmis
jäädavalt kadunud Nõukogude Liidu haardesse. Eestis endas ei pidanud 20 aastat
tagasi enamus okupatsiooni-eelse iseseisvuse taastamist üldse reaalseks. 

Tunne Kelam on Euroopa Parlamendi liige. Oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees, Eesti Kongressi alalise tööorgani Eesti Komitee esimees.

Kui 20. augustil 1988 asutatud Eesti
Rahvusliku Sõltumatuse Partei kuulutas eesmärgiks täielikult sõltumatu
rahvusriigi, siis käsitasid «edumeelsed» 
Nõukogude Eesti juhid seda ohtliku utoopiana, lausa provokatsioonina,
mis seadvat ohtu nende targa taktika laiendada ENSV suveräänsust Nõukogude
Liidu raamides. Poliitilise iseseisvuse nägemusele vastandasid tollased
ametivõimud ja nende suunatud Rahvarinne nõukoguliku IME – nn isemajandava Eesti. 

Aduda homset reaalsust

Ometi osutusid kainete «realistide»
arvestused ebareaalseiks. Selgus, et murrangulistel aegadel on tähtsam aduda
homset reaalsust kui klammerduda lühinägelikult hetkel kehtiva tegelikkuse,
laguneva nõukogude süsteemi külge.  

Meenub näide, mida kasutasin aastail 1988
ja 1989: pole reaalne unistada pääsemisest, olles käsist-jalust seotud uppuva
hiiglase – Nõukogude Liidu – külge. 
Selle asemel, et loota selle hiiglase reformimisele ja alles seejärel
suuremale tegutsemisvabadusele, on elutähtis kõigepealt vabastada omaenda
liikmed uppuja küljest, et saaksime hakata iseseisvalt kalda suunas ujuma.
Niisiis – rahvuslik alternatiiv nõukogude süsteemi külge klammerdumisele oli
saavutada esmalt poliitiline iseseisvus. 

Minu jaoks on mõtlemapanev kokkusattumus,
et täpselt kolm aastat pärast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei sündi, samal
päeval, 20. augustil 1991, taastati Eesti riik selle, alles äsja utoopiliseks
ja ebarealistlikuks põlatud nägemuse alusel. 

Seda võib tõepoolest käsitada imena.  Eriti olukorras, kus veel suvel 1991 oli
enamik poliitilistes ringkondades seisukohal, et võimaluse tekkides tuleks
kuulutada välja Eesti NSV iseseisvus, seda nõukoguliku okupatsioonipärandi
baasil.

See kava tundus julgena ja uhkena neile, kes
olid sisse elanud nõukogude valitsemissüsteemi ning olid harjunud mõtlema selle
süsteemi kategooriate ja võimaluste raames. 
Selline kava näis ohtliku ummikteena neile, kes üritasid taastada Eestit
rahvusriigina. Riigina, mis peab «tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise
läbi aegade», nagu määratleb Eesti Vabariigi mõtte meie 1992. a
põhiseadus.   

Kodanikualgatuse toel

Lahendusele aitasid otsustavalt kaasa
kodanike algatused. Need olid kogu aeg sammu või isegi mitme võrra ees
ametlikust arengust. Meenutagem: 
Hirvepark 1987, protestiliikumine fosforiidi kaevandamise plaanide
vastu, rahva nõudmised poliitvangide Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamiseks,
rahvaalgatuslik Tartu rahu ja Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine veebruaris
1988, mida Nõukogude Eesti võimud üritasid maha suruda, Eesti rahvusvärvide
väljatoomine Muinsuskaitse Seltsi poolt aprillis 1988,  ERSP 
ja seejärel teiste poliitiliste parteide teke 1988–1989.

Olen täiesti nõus Lagle Pareki hinnanguga,
et eesti rahva valmisolek saada iseseisvaks oli 1980ndate lõpul «kohutavalt
suur». Ometi valitses suur ebamäärasus, kuidas seda valmisolekut realiseerida.

Asjasse tõi selgust 24. veebruaril välja
kuulutatud kodanike komiteede liikumine – Eesti ajaloo tõenäoliselt suurim
kodanikualgatus. Selle kandvaks ideeks oli 1918. a loodud Eesti Vabariigi
õiguslik järjepidevus, mida tunnustasid ka lääneriigid.

Kui aga see järjepidevus rahvusvahelise
õiguse alusel kehtis, siis oli olemas õiguslikult ka Eesti kodanikkond – kõik
need inimesed, kes 1940. a olid iseseisva Eesti seaduslikud kodanikud, samuti
nende järglased.

See andis vastuse eksistentsiaalsele
küsimusele: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas nn
null-variandi alusel kõik ENSV territooriumil asuvad isikud, kaasa arvatud
nõukogude aja immigrandid, 
okupatsiooniarmee sõdurid ja veteranid?

Sellist süsteemi kajastas viimane, 1990. a
suhteliselt demokraatlikult valitud Ülemnõukogu, kus täisõiguslike liikmeina
olid lisaks Moskva-meelseile immigrantidele neli kõrgemat Nõukogude ohvitseri
ning teiseks ametikeeleks vene keel. 

Julguse akt

1989.–1990. aasta kodanike komiteede
liikumine kujundas üllatava rahvuslik-demokraatliku alternatiivi
nõukogude-aegsele süsteemile.  1990. a
veebruariks määratles 790 000 inimest end Eesti Vabariigi kodanikuna.

Avalik allkirjaandmine registreerimisel,
olles ametlikult ikka veel Nõukogude kodanik, kujunes isikliku julguse aktiks,
millega sajad tuhanded ületasid hirmu ja kõhkluste barjääri. Tulemuseks oli
ajaloo võimsaim ja õiguslikult pädevaim rahvahääletus Eesti taastamiseks
iseseisva rahvusriigina, õigusliku järjepidevuse alusel. 

90% Eesti Vabariigi kodanikuna
registreerunud täiskasvanuist valis veebruaris 1990 üleminekuaja kodanike
esinduskogu – Eesti Kongressi, kellel oli kõrgeim mandaat Eesti riikluse ja
kodakondsuse taastamise küsimuses.

Kodanike komiteede liikumise kui
demokraatliku alternatiivi edu tekitas ühiskonnas psühholoogilise ja
poliitilise murrangu, mille käigus seni harjumuslikult juhtivaks peetud
kompartei kaotas oma liidrirolli ning sulas 1990. aasta kevadesoojuses vaikselt
nagu määrdunud lumehang. 

Niisiis võib tõdeda, et Eesti iseseisvuse
taastamine oli kogu rahva ühislooming. Igaühel oli siin oma osa. Tänu kodanike
loodud demokraatlikele algatustele ning Eesti riigi õigusjärgluse osas tehtud
ettevalmistustööle õnnestus 20. augustil saavutada rahvuslik kokkulepe
Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel Eesti riigi taastamiseks rahvusriigina,
mille sünnipäev on jätkuvalt 24. veebruar (1918). 

Ja mille hümn lõpeb sõnadega: «Su üle Jumal
valvaku, mu armas isamaa…»

Tunne Kelam