Vinduva õudusaasta lõpp on lähedal

Alles see oli, kui seisime aastavahetusel kirikus ja mõtlesime, mida toob algav 2022. aasta, ja nüüd on juba see aasta lõppemas ning lehelugeja hoiab käes tänavuse aasta eelviimast Eesti Kirikut. Seega on aeg heita tagasi pilk lõppevale aastale ja vaadata tulevikku. 

Ilmselt ei osanud keegi meist aastavahetusel kirikus olles mõelda, et aasta 2022 võib osutuda sedavõrd keeruliseks ja kohutavaks. Sõda Ukrainas, purustatud majad, sõjapõgenikud ja tuhanded sõjas hukkunud jäävad seda aastat meenutama. Lõputu vinduv õudus on päevast päeva tunginud läbi meedia meie ellu. Lõppev aasta jääb kandma kannatuste pitserit. 

Ometigi on Jumal loonud maailma ilusaks ja heaks. Patune inimene on oma võimuihas ja ahnuses muutmas seda viletsuse paigaks. See kutsub meid üles patukahetsusele ja meeleparandusele. Aga samas ka mõtlema sellele, millised on elu põhiväärtused ja kas elame nende järgi. Apostel Paulus annab meile ülesande: „ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:2). Eriti puudutab see kirikuid, sest pühakiri hoiatab: „… kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata“ (Mt 5:13). Nii seavad muutunud olukorrad meid kõiki valikute ette ja siin on olulised väärtused nagu rahu, halastus ja õiglus.

Sõja tagajärjena on tabanud meid kõiki hinnatõus. Osaliselt on see ka mõistetav. Sanktsioonide tingimustes ei saa tahta, et kütuse ja gaasi hind oleks sama kui eelmisel aastal. Samas teisalt on tegu ahnuse ja nöörimisega. Kui Eesti Energia kasum kasvab üüratu kiirusega, siis kus on põhjendus hinnatõusule? Kus on eetika? Laadal 10eurost leivapätsi müüva kaupmehe (päriselt oli ka selline olemas) võib saata ühes leivaga kuu peale, elektriga on lood teised. Oleme sunnitud tarbijad. Nagu ka inimene, kelle pangalaen kasvab mühinal euribori tõusu tõttu. 

Siiani oleme vastu pidanud hästi, paljudele jõuavad rasked ajad kohale uuel aastal. Tööpuudus, maksmata arved, laenudega mitte toime tulemine ootavad paljusid ees. Need teemad pole sugugi ainult riigi ja ühiskonna rida, vaid need on otseselt ka kiriku ja kristlaskonna teemad. Millised on väärtused, millest juhinduda? Kuidas aidata neid, kes on hätta sattunud, kes kaotavad kõik olulise, kellel puudub turvatunne? Kuidas anda hingehoidlikku ja majanduslikku tuge kiriku poolt neile, kes on hätta sattunud? 

Sama hinnatõusu temaatika puudutab ka ajalehte Eesti Kirik, kellele lajatatakse uuel aastal uue kojukande hinnaga. Viiendiku võrra tõusev hind ühes paberi hinna kasvuga võib reaalselt lüüa ajalehel jalad alt. Oleme kirikulehena jäänud digitaalses arengus liigselt maha. Olles üks väheseid lehti, kellel puudub digitellimus, oleme sellisest hinnatõusust enim ohustatud. Digitellimuse nimel töö jätkub ja on juba ka leitud head toetajad, kuid seni tuleb vastu pidada. Ilmselt ülestõusmispühadeni. Eks näis, kas õnnestub. Siin on paslik tänada neid, kes on ajalehte oma annetustega toetanud, aga ka tellijaid, kes hoolimata hinnatõusust on meie lehele truuks jäänud. 

Kõigest eelkirjutatust hoolimata võime siiski tänulikud olla. Tänulikud selle eest, et sõda Ukrainas pole eskaleerunud maailmasõjaks. Võime olla tänulikud, et pole alanud tuumasõda. Võime tänada Jumalat, et oleme elus ja siiani on meil ka toit laual ning tuba soe. Võime olla rõõmsad sellegi üle, et paljud inimesed on juba ulatanud oma abikäe neile, kes on kannatanud sõjakoleduste käes. Maailmas valitsevas kurjuses on tulnud esile ka headus ja inimlikkus. 

Saabuva neljanda advendipühapäeva teema on „Issand on lähedal“. Ta tuli siia maailma selleks, et meid aidata just siis, kui seda enim vajame. Ta tuli selleks, et meie teeksime oma elus tema abiga õigeid valikuid. Usu läbi pole ka tulevik lootusetu ja võime nende jõulude ajal jagada lootuste neile, kes seda enim vajavad. 

Kaido Soom,

ajalehe Eesti Kirik kolleegiumi esimees