Võimalus on antud

Leidsin oma laualt täiskirjutatud paberite seast lehe, millel lause: „Igale inimlapsele on antud võimalus saada päästetud!“. Olin seda ilmselt kelleltki kuulnud või kusagilt lugenud. See lause hakkas mind tõsiselt huvitama, sest kui asi nii on, miks siis nii paljud inimesed seda võimalust ei kasuta? Selleks ju tuli Jee­sus, Jumala Poeg, maailma, et keegi ei peaks hukka saama (Jh 3:16). 

Mida saaks ette võtta, et inimene taipaks, et see võimalus on ka tema jaoks tõepoolest olemas? Paljud ei teagi, et kõik inimesed on patused ja vajavad päästmist. Kui ka teatakse, siis ikkagi jääb küsimus, kuidas see toimuks ja kust kohast seda leida võiks? Kindlasti teatakse midagi kirikust ja Jumalast, ollakse ehk kuulnud ka Jeesusest, aga see ei ole olnud teema, mis oleks kõnetanud kui elu ja surma küsimus. Ometi, seda see just on. 

Miks on nii suur hulk inimesi, kes ei taha tulla Päästja juurde? Esimene asi, millega tavatsetakse vabandada, on ajanappus. Ei ole aega. Loomulikult ei saa keegi selle taha peituda, sest see ei ole usutav. Ausam vastus on, et see teema ei huvita. Sageli arvatakse, et päästmist ei vajata, sest ollakse enda arvates igati hea, aus ja õige.

Inimene oma igapäevastes toimingutes ei ole harjunud mõtlema ega mõistma, et maailm, kus elame, on kaduv. Ainuüksi sel põhjusel ei saaks see sellisena kestma jääda, et see on läbi imbunud valedest. Valel on ju teadagi lühikesed jalad.

Siiski, asi pole nii lootusetu, sest paljud on ka saanud ristitud, läbinud leerikooli ja liidetud koguduse osadusse. Nende südamed on kindlasti saanud pääste puudutuse. Kuid Jumal teab, kui avatud on olnud üks või teine südameuks.

See on tõepoolest suur ime, et Jumal tuleb ja hakkab inimese südames valitsema, teda juhtima ja kurja eest kaitsma. Aga selleks vajab ta inimese nõusolekut, mis toimub pääste kaudu. Siinkohal meenub prohvet Aamose võrdlus, et inimene on otsekui tulest tõmmatud tukk. 

Hukkumisele määratud, kurjuse meelevallas olevas maailmas ei oleks kellelgi võimalust pääseda tulest, kui Jee­sus, Jumala Poeg, poleks avanud n-ö ahju ust ja andnud võimalust tema omadel sealt välja tulla. Jeesus on piltlikult justkui võtnud inimese ja tõmmanud ta põlevast ahjust välja. Päästmise ime on sündinud ja inimesest on saanud kristlane, Kristuse ihu liige. Nüüd on vaja valvsust, et jääda püsima.

Seni, kuni eksisteerime siin maisel pinnal, oleme teelised, keegi ei ole veel pärale jõudnud. Oluline on, et valitud suund oleks õige ja viiks sihile. Eeldatavasti liigub kristlane õiges suunas, kuid tuleb tõdeda, et miljonite ristmike, valikute keskel. Igal sammul on võimalus valida. 

Valikute vahel on tõsised ohuallikad – ahvatlused. Sageli on need paljupakkuvad, kaunikõlalised, justkui meelitavad sireenid, mille ainus eesmärk on juhtida meie elulaevuke karile. Meie ettevaatlikkusest ja taiplikkusest siin ei piisa. Et õigel kursil püsima jääda, on vaja usaldusväärset teejuhti, taadeldud kompassi. Kristlase kompass on Jumala sõna. Ilma selleta ei ole võimalik kellelgi püsima jääda. Päästjat kõrvale jättes võib ka päästetust väga kergesti saada kadunud poeg. 

 

 

 

 

Liive Koppel,

Tartu Pauluse koguduse piibli-palveringi juht