Kiriku identiteet kõneaineks

19. veebruaril Tartus Pastoraadis toimunud konverentsiga „EELK identiteet?“ seonduv oli juba selle väljakuulutamisest peale intrigeeriv.

Ettevõtmise ajendiks olid nimelt EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmisettepanekud, mis hiljutisel kirikukogul ja kristlikus meedias on omajagu kriitikat pälvinud.

Õpetlik sisu
Nii koguneski eelmise kolmapäeva pärastlõunaks Pastoraati üle poolesaja huvilise, neist umbes pooled vaimulikud. Enamasti oli tegemist Tartu ümbruse inimestega, ehkki leidus ka üksikuid üpris kaugelt kohalesõitnuid.
Konverentsil kavas olnud ettekanded olid põhiliselt akadeemilist laadi. Nii selgitasid õp Vallo Ehasalu ja õp dr Jaan Lahe, et esimeste kristlike koguduste juhtimisel kasutati väga erinevaid mudeleid. Töötegijate seas on mitmetes allikates nimetatud ka piiskoppe, kuid meile harjumuspärast sisu hakkas sellenimeline amet omandama alles II sajandi lõpust.
Tartu ülikooli doktorant Indrek Pekko andis ülevaate kirikuelust EELKs viimasel kolmekümnel aastal. Seejuures tõi ta esile kiriku liikmeskonna ja ühiskondliku tähtsuse vähenemist, teoloogiliste arusaamade mitmekesisust ning tendentsi kõrgkiriklikkuse ja kiriku juhtimise tsentraliseerimise suunas.
Õp dr Veiko Vihuri mõtestas EELK olukorda ja missiooni kirikuloolase pilgu läbi. Tema sõnul pole luteri kirik meil küll enam rahvakirik, kuid kannab „selle maa kirikuna“ jätkuvalt erilist vastutust puhta kristliku õpetuse kuulutamise eest Eesti inimestele. Ettekande täistekst on avaldatud veebiväljaandes Meie Kirik.

Poolt ja vastu
Otseselt kiriku õigusreformile oli pühendatud vaid kaks ettekannet. Neist õp dr Thomas-Andreas Põdra oma oli väga poleemilist laadi. Muudatusettepanekuid püüti ettekandja sõnul nimelt sisse viia avalikkust kaasamata ning neis kajastuv hierarhiline arusaam kirikust olevat vastuolus evangeelse dogmaatika aluspõhimõtetega. Selles osas on põhjust etteheiteid teha juba kehtivale põhikirjale, kuid muudatused viivat olukorra äärmuseni. Pikemalt käsitleb Põder seda teemat reedel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia avaldatud artiklis.
Seevastu peapiiskop Urmas Viilma rõhutas oma ettekandes, et õigusreformi taga olevat üksnes soov kirikutööd praktilisest seisukohast paremini korraldada. Ehkki kiriku liikmete arv väheneb, pole EELK-l nimelt kunagi olnud nii palju vaimulikke ja kogudusi kui praegu. Ka oikumeenilised ja välissuhted on märksa intensiivsemad kui varasematel aegadel. Oma osa nõuab suhtlemine avalikkuse ja riigiga.
Kõik see paneb just peapiiskopile peale suure töökoorma, mida Viilma sõnul õigusreformiga tahetakse osalt jagada teiste piiskoppide vahel. Vastuseks Põdrale kinnitas peapiiskop, et mingist katoliku kirikuga sarnaneva hierarhilise struktuuri ülesehitamisest pole sealjuures juttugi. Kiriku juhtimisel lähtutakse tema sõnul põhimõtetest, mis on EELKs tavaks olnud juba 1939. aastal piiskopiks saanud Johan Kõpu aegadest alates.

Konstruktiivne arutelu
Konverentsi lõpetas arutelu J. Lahe, I. Pekko, T.-A. Põdra ja V. Vihuri vahel, mida juhatas Saarte praost Anti Toplaan. Kuulajad kasutasid innukalt võimalust neile küsimusi esitada ja omapoolseid kommentaare lisada.
Õigusreformi küsimused seejuures suuremaid vastuolusid ei põhjustanud, sest muudatusettepanekute veendunud poolehoidjaid ei paistnud konverentsist osavõtjate seas eriti olevat. Eriarvamusi teistes EELK tänapäeva ja tulevikku puudutavates küsimustes väljendati aga küll.
Nii leidis Vihuri erinevalt Põdrast, et oma olemuselt on kirik paratamatult hierarhiline ja eeldab tsentraliseeritud juhtimist. Samuti ei paistnud ta jagavat Põdra seisukohta, et koguduste ilmikliikmete roll kirikuasjade otsustamisel peaks suurenema.
Arutelu järel pidas õp Eenok Haamer lõpupalve. Meelde jäi toimunud neljatunnine konverents aga eelkõige selle poolest, et vastuolulistest teemadest räägiti üsna avalikult, argumenteeritult ning eriarvamusi respekteerides.
Rain Soosaar