Kui kohut mõistma tuled Sa

Laulu lugu

Novembrisse jääb kaks erinevast kultuurikeskkonnast pärinevat, kuid sisu poolest küllaltki sarnast päeva.
2. novembril pühitseme hingedepäeva ning kuu lõpu poole igavikupühapäeva, mida paljud nimetavad ka surnutepühaks. Nii tundus asjakohane kirjutada laulust, mis on sobilik mõlemasse päeva: «See aeg on tõesti ukse ees» (KLPR 172). Meie lauluraamat tõdeb autorite kohta lakooniliselt: Sekventsi «Dies irae, dies illa» ainetel Bartholomäus Ringwaldt. Viisi autoriks märgib Martin Lutheri.
Nukra matusekella helin
Sekventsi autoriks peetakse suure tõenäosusega frantsiskaanlast Thomast Celanost (1200 – u 1255). Siiski paigutab «Evangelisches Gesangbuch» sekventsi tekkeaja juba 12. sajandisse. Mitte enne 14. saj II poolt võeti sekvents reekviemmissa koosseisu, enne oli ta kasutusel isiklikus harduselus. Üle kiriku võeti sekvents kasutusse 16. sajandil. Et rooma liturgilises traditsioonis on advendiaja 1. pühapäeva evangeelium olnud Lk 21:25–33, on väga tõenäoline, et algselt loodi «Dies irae» selleks pühapäevaks.
«Dies irae» on üks neljast sekventsist, mille tohutust sekventsirepertuaarist säilitas Trento kirikukogu. Sekventsi kasutati kõikidel reekviemmissadel. Küllap meenub lugejale kohe sekventsi võimas algus Mozarti «Reekviemis». Vatikani II kirikukogu juhiste alusel reformitud missaraamatust jäeti sekvents välja. L. Dobszai sõnul põhjustas selle soov matusel enam rõhutada ülestõusmislootust ja vähendada masendavaid tundeid. Sekventsi võib kasutada kirikuaasta viimase nädala argipäevade palvuste hümnina.
D. Johner tõdeb, et kuna sekventsi meloodia iga rida ja salm lõpeb toonikas, meenutab sekvents tõsise ja nukra matusekella helinat.
Täis viiteid testamentidele
Nii sekvents kui selle alusel loodud koraal on täis viiteid Vanale ja Uuele Testamendile. Nimetada tasub sekventsile nime andnud esimest rida – Dies illa. See on otsene tsitaat prohvet Sefanjalt: «See päev on viha päev…» (Sf 1:15–16) Viidatakse maailma hukkumisele tules – 2Pt 3:10. Saksakeelne algtekst ütleb otse: Wie Petrus davon schreibet – Nagu Peetrus sellest kirjutab. Kohtupäevapasunad, raamat, kuhu on üles tähendatud igaühe teod, Jee­sus kui eestpaluja – need pildid on tuttavad kirjakohtadest nagu Mt 24:27–31; Mt 25:31–46; Lk 21:25–27; Ilm 20:12–15; Rm 8:34; 1Kr 15:51–52.
Sekventsi ning ühe saksakeelse laulu alusel lõi Langenfeldti kirikuõpetaja Bar­tholomäus Ringwaldt 1582. või 1586. a evangeelse koraali. Praegustes lauluraamatutes on koraal paigutatud kirikuaasta lõpu (Evangelisches Gesangbuch) või hingedepäeva- ja surnutepüha laulude hulka (KLPR). Sisu poolest sobib koraal ka advendiaja laulude sekka (eriti advendiaja 2. pühapäeval).
Eesti keelde tõlgiti koraal hiljemalt 1721. a «Eesti-Ma Kele Laulo-Ramatu» jaoks. Sellest ajast peale on see kuulunud kõikide hilisemate lauluraamatute koosseisu. KLPRs on koraali lühendatud kahe salmi võrra, välja on jäetud originaali salmid 4 ja 7 ning salmide 5 ja 6 kohad on ära vahetatud.
Eesti keelde on vähemalt korra tõlgitud ka sekvents «Dies irae». Tõlge ilmus Karl Eduard Malmi kogumikus «100 vaimulikku laulu, kirikus ja kodu laulda» (Tallinn, 1894) nr 100 – «Viha päeval, hirmu tunnil ilm jääb tuhaks tule sunnil».
Viisid ja tekstid vahetuses
Meile tuttava koraalimeloodia (KLPR 172) lõi Martin Luther 1523. a ja see ilmus esimeses luterlikus lauluraamatus «Etlich Cristlich Lider, Lobgesang und Psalm», nn Achtliederbuch’is (Kaheksa-laulu-raamatus) 1524. a.
Luther lõi meloodia enda laulu jaoks «Nun freut euch, lieben Christen g’mein» – «Nüüd, ristirahvas, laula sa». 1529. a lõi Luther teise meloodia (KLPR 323), mis ilmus 1535. a lauluraamatus «Geistliche Lie­der zu Wittenberg» samuti koos sõnadega «Nun freut euch». KLPR märgib, et mõlemal juhul on Lutheril olnud eeskujuks saksa rahvalaulud.
Tundub nii, et hiljem on Lutheri 1529. a meloodiat Saksamaal hakatud ennekõike seostama tekstiga «See aeg on tõesti ukse ees» ja 1523. a meloodiat sõnadega «Nüüd, ristirahvas, laula sa». Nii on see ka tänapäevases «Evangeli­sches Gesangbuchis».
Kuid Eesti- ja Liivimaa laulutraditsioonis on 19. sajandiks läinud viisid ja tekstid vahetusse, Punscheli viisiraamat nimetab koraale juba meile tuttavate nimedega. KLPR on kohati lisanud paralleelnimetuse sulgudes juurde.
Meie koraal kasutab saksa koraalide hulgas väga levinud värsimõõtu (seitsmerealine salm, viimane rida ilma riimita, skeem: ab ab cc d). Pun­scheli viisiraamat sisaldab 14 paralleelmeloodiat, neist on KLPRi jõudnud 7, millega lauldakse kokku 25 erinevat teksti.
Nii pole imestada, et viisid ja tekstid võivad minna vahetusse. Kui siia juurde veel lisada, et Lutheri loodud viis «Nun freut euch» oli tõenäoliselt mõeldud kasutamiseks sõnadega «Es ist das Heil uns kommen her» – «Kõik kallis hingeõnnistus» ja seda koraali lauldakse tänapäeval hoopis reformatsioonieelsest ajast pärineval viisil, siis jääbki paluda koos Ring­waldtiga ükskõik millisel 14 viisist:
Oh Jeesus, ole abimees,
mind võta armu hoolde,
et olen elukirja sees…
Joel Siim