Ristimisest ja inim­geomeetriast

2007. aastal pärjati helilooja Arvo Pärt auhinnaga Brückepreis der Europastadt Görlitz/Zgorzelec, mida too Saksa-Poola linn annab väljapaistvatele isikutele, kes on aidanud kaasa Euroopa rahvaste vahelise silla ehitamisele ja paremale üksteisemõistmisele.
Auhinda vastu võttes võrdles Pärt oma tänukõnes inimhinge mateeriaga. Ta kõneles, et vaadeldes rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, näeb üks tuhandekordne suurendus ilmselgelt välja teisiti kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste staadiumide, võib avastada igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi «maastikke». Kunagi tuleb aga piir, kusagil kolmekümne miljoni kordse suurenduse juures. Siin fantastilised maastikud järsku kaovad ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku – väga selget ja väga erilist. Hämmastavaim on aga sealjuures tõdeda, et see geomeetria näeb isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul välja väga sarnane.
Helilooja fantaseerib: «Püüame vaadelda inimhinge ühe sellise kvaasimikroskoobi läbi, liikudes kord-korralt järjest võimsama suurenduse suunas. Me oleme tunnistajaks, kuidas kõik inimese välised tunnused koos tema kõigi iseärasuste, nõrkuste ja voorustega suurenduse kasvades pildilt kaovad. See on kui lõputu taandamisprotsess, mis juhib meid kõige olulisema suunas. Sel «reisil oma sisemusse» jätame seljataha ka kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid. Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk nimetada ka «inimgeomeetriaks»: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja ainsana see tasand võiks saada kohaks, mille peale üleüldse võiks püstitada tõeliselt funktsioneeriva (rahu)silla, kus kõik meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.»
Täna lõpeb Audrus ristimise teema-aastatele pühendatud EELK vaimulike konverents «Uue elu allikale». Pühas ristimiseski tuleb esile seesama inimgeomeetria, millest kõneleb Arvo Pärt: Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:26–28)
Martin Lutheri meelest tähendab veega ristimine seda, et «vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparanduse läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti» (Väike Katekismus).
Niisiis ei pruugi ristimist ja ristimise armus elamist vaadelda kui ühe kvaliteedi juurdelisamist inimloomusele, vaid pigem kui lõputut taandamisprotsessi, mis juhib meid kõige olulisema, meie hinge põhimustri suunas. Ka vaimulike ja kiriku jaoks on «inimgeomeetria» ainsana see tasand, mille peale võib püstitada tõeliselt funktsioneeriva rahu ja ühtsuse silla.

Marko Tiitus