Kas meil on ristimiskriis?

Hetkel on kriisidest kõnelemine vaat et moeasi. Juba kakskümmend aastat tagasi kirjutas õigeusu preester ja teoloog, Eestist pärit isa Aleksander Schmemann, üks liturgiateoloogia klassikuid, oma raamatus «Of Water and the Spirit» (Veest ja Vaimust), et ristimine on meie kirikutest ära kadunud.
Eelkõige pidas ta silmas Ameerika Ühendriikide õigeusu kirikuid ja kogudusi, laiemalt aga kogu Õhtumaa kristlust. Niisuguse julge, võib-olla isegi irriteeriva väitega lagedale tulles ei mõelnud Schmemann statistiliste näitajate peale. Vastupidi – ta sedastab, et ristimist käsitletakse ja sooritatakse kirikutes enesestmõistetavana, kuid sügavamas ja olemuslikumas tähenduses puudub ristimine kiriku liturgiast, vagadusest ja kristlikust maailmavaatest.
Ristimise sakramendil pole Schmemanni sõnutsi enam väge, et kujundada kristlaste põhilisi hoiakuid, motivatsioone ja otsuseid; puudu on kristlik, ristimisele rajatud elufilosoofia, mis hõlmaks meie eksistentsi kogu selle terviklikkuses – perekonda ja elukutset, ajaloo- ja ühiskonnakäsitlust, eetikat ja praktilist toimimist. Tegelikkuses ei erine kristlaste elu kujundavad väärtused ja ideaalid kuigipalju nendest, mis on omaks võetud ja üldkehtivateks kuulutatud väljaspool kirikut. Millal te kuulsite kedagi oma maailmavaadet või teguviisi põhjendavat lihtsa tõdemusega «ma olen ristitud»?
Schmemann ütleb, et muistne kristlane seevastu «teadis – mitte üksnes intellektuaalselt, vaid kogu oma olemusega – et ristimise läbi on ta asetatud radikaalselt uude suhtesse elu kõikide aspektide ja «maailma» endaga ning omaks võtnud, vastavalt oma usule, radikaalselt uue elukäsitluse. Ristimine oli tema jaoks lähtepunktiks ja nurgakiviks kristlikule «elufilosoofiale» ning lõpliku tähendusega orientatsioonile, juhtides teda kindlalt läbi kogu tema eksistentsi, pakkudes vastuseid kõikidele küsimustele ja lahendades kõiki probleeme. See nurgakivi on ikka veel olemas. Ristimist sooritatakse. Kuid seda on lakatud mõistmast uksena, mis juhib uude ellu, ja väena võitlemaks selle uue elu püsimise ja kasvamise eest meis.»
Õigeusukiriku Hiiumaa preester Sakarias Leppik iseloomustab baptistide ajakirjas Teekäija 2/2009 oma kirikut järgmiselt: «EAÕK on oma liikmeskonnalt väike, aga kasvav. See väiksus annab meile väga armsa ning sooja peretunde. Meil ei ole ambitsioone kasvada suurimaks ja vägevaimaks Eesti riigis. Numbritega tegelegu need, kelle jaoks saab tähtsamaks ratsionaalselt arvutatav liikmeskonna suurus ja niinimetet maksumaksjate arv kui Vaimu väe edasiandmine inimestele. Me tahame rahulikult palvetada teadmisega, et meiega arvestatakse, käitutakse väärikalt ning ausalt ja kristlikult. Me ei loo kauneid fassaade, et etendada kristlikke näitemänge lootuses, et usuleiged inimesed meid sellevõrra tõsisemalt võtaksid. Meie, õigeusuliste, tegevus seisneb teenimises, austuses ning püsivas jumalanäolisuse otsimises.»
Pole minu pädevuses hinnata naaberkiriku vaimuliku poolt väljaöeldud visiooni paikapidavust tema usukaaslaste jaoks. Aga tunnistan, et minu jaoks on isa Sakariase arusaam kirikust ääretult sümpaatne. Kas ei võiks meiegi – selle asemel, et püüda ihust ja hingest midagi korda saata, olgu siis üritusi korraldades, projekte kirjutades, tegevusvaldkondi laiendades, statistilisi näitajaid kasvatades ja selle kaudu maailmale oma väärtuslikkust tõestades – lihtsalt olla ja elada.
Olla need, kelleks me pühas ristimises oleme saanud: «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, pärisrahvas» (1Pt 2:9). See ei tähenda eksklusivismi või getostumist – ristimises oleme samastunud Kristusega, kes samastas end patuste ja väljatõugetutega, kogu kannatava ja abivajava inimkonnaga. Ristimises elamine on inimesekssaamine selle sõna sügavamas mõttes.

 

Marko Tiitus